Et pole vaja, sõidame edasi, sa ise ju olid ka süüdi. Ning lõpuks kuked taltuvad. Üldjuhul.

Ma ei ole kunagi sugude erinevusest suurt rolli teinud. Ka hiljutine Euroopast saabunud suunis hakata naisi kindla peale ka börsiettevõtete nõukogudesse määrama, kõlas mulle endiselt demokraatiaga paratamatult kaasneva väärnähtusena. No mida need naised ikka firma väärtusele lisada oskavad, üksnes seetõttu, et nad naised on?

Aga äkki polegi asjad niimoodi, kui paistavad, tabasin end alles sel nädalal mõttelt, kui kuulasin lahkuva kultuuriministri pikka eneseõigustust prožektorite säras. Minister kõlas nagu ehtne mühakas, kes ei teinud katsetki enda silmas palki märgata, vaid muudkui nokkis teiste silmist pinnukesi.

Seniajani arvati maailmas, et kui juba ministri ametist tagasi astuda, siis tuleb seda ikka teha endale tuhka pähe raputades, et sillutada kahetsuspisaratega uut teed rahva südamesse. Kusagilt mälusopist vilksatasid ka Ansipi fooliummütsikeste iroonia ja Jürgen Ligi talveõhtused treeningud Pirita suusaradadel, kus ta juba aastaid saadab kaassuusatajatele vaid ühetüübilisi monotoonseid signaale: rada vabaks! Justkui oleks tegu MK etapiga, kus eessõitjast vasakult möödumine võib viia kallihinnalise sekundi.

Kui olla päris aus, siis mulle tegelikult need mehed meeldivad, sest neis on veel piisavalt alles alfaisaste tõugu, julgust ette võtta ja oma peaga mõelda. Ja ka julgust asju välja öelda. Kuid andke andeks, intelligentsetelt inimestelt ollakse harjunud ootama veidi suuremat empaatiavõimet ja miks mitte ka enne millegi väljaütlemist selle tagajärgede üle kasvõi hetkelist mõtisklemist.

Meie juhtivate alfaisaste nõrku külgi vaagides meenus mulle ministri erakonnakaaslane Kaja Kallas, kes suutis viimaste valimiste eel kõigist vanakooli profipoliitikutest eristuda selle poolest, et oli pea ainus, kes püüdis korraliku koolilapse kombel püüdlikult vastata saatejuhtide küsimustele. Uskumatu, eks! Teised, peamiselt meespoliitikud, näitasid üles aastatega hästi omandatud oskust teemadest mööda rääkida. Nojah, seda viimast oleme ju meie, suhtekorraldajad, neile ka kogu aeg õpetanud. Just see viimane niinimetatud professionaalse poliitiku tunnus on minu arvates olnud ka üheks rahavapoolse viltuvaatamise põhjuseks.

Aga Kaja Kallas mitte ainult ei püüa rääkida asjast. Ta on silma jäänud veel ühe tavainimeste seas harva ja poliitikute ringis lausa defitsiitse omadusega. Nimelt hoidub ta täiesti siiralt oma konkurentide halvustamisest ja isegi kritiseerimisest. Vähemasti oli see tema teadlikuks taktikaks enne viimaseid valimisi, kus ta Viimsis jackpoti võttis ja Reformierakonna vaatamata üldisele kehvakesele tulemusele üle kaheksa aasta võimule aitas.

Kas Kaja Kallas on fenomen, on omaette teema. Äkki on siiski naised oma üldtunnustatud oskusega kuulata, kokku hoida ja tasandada fenomeniks, mida me Eesti poliitikas liiga vähe näinud oleme. Kaia Iva ja Urve Palo olid järgmised naised, kelle puhul märkasin samu jooni. Läbi diplomaatilise väljendusviisi edasi antud otsekohesus, soov alati rääkida asjast. Ma ei mäleta, et need naised oleks kunagi üritanud vastast lolliks teha, tema üle ironiseerida.

Iga kommunkatsiooniteoreetik teab, mis vahe on kommunikatsioonil ja propagandal. Esimene eeldab avatud ja lugupidavat dialoogi, teise eelduseks on arusaam, et 80% inimestest on rumalad, kellele tuleb asju õige nurga alt serveerida. Seda viimast on Eesti poliitrühmitused läbi aegade pidanudki ekslikult kommunikatsiooniks.

Me oleme harjunud mõtlema, et vanakooli poliitikud Andrus Ansip, Jürgen Ligi, Rein Lang, Edgar Savisaar, Villu Reiljan ja teised on oma meisterliku demogoogiataju pärinud ajast, mil lihtrahvas poest banaane osta ei saanud, nende laual aga puudust ei tuntud. Kuid miks siis eksivad samade suhtluspõhimõtete vastu ka Valdo Randpere, Erik-Niiles Kross ja paljud teised teised komparteist kaugel seisnud isikud? Täna arvan ma juba rohkem, et see on meesjuhtide palju üldisem probleem. Meie, mehed, olemegi konfliktsemad kui naised. Aga poliitikas ja rahva teenimisel ei tule see mitte alati kasuks - seda oleme näinud juba mõnda aega.

Minu selge arusaam on, et Urve Tiidus on õige naine kultuuriministri kohale. Ma pole tema suust kuulnud kunagi kellegi halvustamist või teemast mööda rääkimist. Ju on naiste eeskujulikku võimekust kõik meeste poolt õhku visatud pinged ja pori endasse imeda märganud ka reformipoliitikud. Tunnustus.

Kui keegi veel arvab, et Eestis on kestmas poliitiline kriis, kus rahvas ja poliitikud teineteisest kaugenevad, siis mulle tundub, et seda võib ka palju lihtsamalt nimetada naiste vähesuseks meie poliitiliste tippude seas. Liiga vähe diplomaatiat, hoolimist ja lugupidamist pole ju mitte sisse kirjutatud parteide programmidesse, vaid see on leidnud tee avalikkusesse ikka vaid konkreetsete inimeste hoiakute ja puuduliku sõnakunsti tulemusena. Need inimesed on seni valdavalt olnud mehed. Ja nüüd vajame asjade klaarimiseks päästvaid naisi! Eks ole?