Lugeja: usk avab inimese jaoks väga paljud uksed!
Usklikke on väga erinevaid. On neid, kes on südamlikud, avatud, soojad, armastavad ja meeldivad ning on neid, kes pigem tekitavad konflikti, on ebameeldivad, eemaletõukavad, hukkamõistvad, negatiivsed ning ebasõbralikud.
Usust rääkides ja selle inimese n-ö headusega sidumisel tuleks puudutada mitut aspekti. Üks asi on see, et me näeme, et inimene on usklik ja ta ongi tore inimene. Võib aga olla ka täpselt vastupidine olukord: inimene on ateist ning tore ja hea või inimene võib olla usklik, aga halb. Seega otseselt sellist seost ei ole olemas, et kui sa oled usklik, siis oled hea või oled parem kui mitteusklik.
Kas inimene on usklikuna parem iseendast juhul kui ta ei oleks usklik, ei ole ka 100% kindel sugugi. Mõni pöördub usku ja ei muutu sugugi paremaks, selliseid juhuseid on. Samas on päris palju, ma usun, et väga palju isegi juhtumeid, kus inimese usklikuks saades muutub ta tõepoolest nii-öelda paremaks inimeseks.
Oluline oleks defineerida paremaks inimeseks saamise puhul, mis tähendab hea inimene või parem inimene. Ma usun, et sellist määrtalust ongi raske kellelegi anda, kas ta on hea või kas ta on paremaks muutunud, kui räägime puhtobjektiivselt, kuna inimese headust tajume intuitiivselt ja me enamasti seda kuidagi konkreetselt ei mõõda. Seega oleks targem rääkida sellest, mida usklikuks saamine põhjustab ja mida ta ei põhjusta.
Üleüldiselt ma arvan, et usklikkus ja headus ei ole võrdelises suhtes mõisted, seda enam, et headust tõepoolest tajutakse erinevalt. Usklikkus ja sõbralikkus võivad olla rohkem seotud, kuid samas on olemas terav sallivuse teema, mille puhul tuleb tunnistada, et mitteuslikud on sageli edukamad. Palju täpsema ülevaate saaksime asjast, kui analüüsiksime, mis toimub inimese sees, kui ta saab usklikuks.
Ma olen isiklikult mitmete inimeste muutumist näinud: astudes sammu edasi n-ö usklikkuses, muutub inimene soojemaks, armastavamaks, mõistvamaks. Seda on alati nii südantsoojendav näha. Mõni teine inimene, kes on täpselt samamoodi usklik, ilmutab aga hoopis hullenemise märke, teinekord ka mina ise sealjuures.
Kõige olulisem on, mis toimub inimese südames, olenemata sellest, kuidas ta end väliselt defineerib. Üks väga oluline inimese isiksust kujundav küsimus on, kas ta on aus enda vastu ja kas ta on rahul endaga. Usun, et ükski inimene ei ole oma olemuselt õel, pigem on mingid sisemised protsessid ja südame valikud teda selliseks vorminud.
Suur osa inimesi ikkagi usub armastuse muutvasse väesse. Kas või see on selge näide, et nn vanapiigad on sageli kurjemad kui suhtes olevad inimesed. Võib-olla nad tunnevad end üksi, mittearmastatuna, mittemõistetuna ja see teeb kurvaks ja kurjaks ja vaenulikuks.
Kui sa aga lähed kogudusse, usklikku kogukonda ja kuuled sõnumit armastusest, sellest, et sinust keegi võimas ja üleloomulik isik tõepoolest hoolib, siis see võib puudutada inimest sedavõrd, et ta julgeb end avada kaasinimestele ja kellelegi, keda usub end armastavat, ehkki ta teda ei näe.
Teine oluline külg usklikkuse juures on moraal sõna parimas mõttes. Kui inimene omandab moraalsed käitumisreeglid, on ta vaieldamatult parem kogukonnaliige. Järgides juba kümmet käsku on inimene meeldiv kaaslane, kelle kõrval elada: ta hoidub valetamast-varastamast, austab oma vanemaid, ei kadesta kaasinimesi, annab endale puhkust vähemalt kord nädalas ning armastab oma abikaasat, ei peta teda ega ohusta kellegi teise paarisuhet. Ma arvan, et see võiks olla küll juba päris meeldiv inimene, kes nii elab. Kui ta aga läheb veel sammu kaugemale: märkab ja aitab abivajajat, hoolib oma kaasinimesest ja otsib võimalust teha head, siis ta vist on tõepoolest hea inimene ka objektiivselt hinnates. Kui headust saaks mõõta, siis tõenäoliselt just selliste kriteeriumide põhjal.
Kui ma hindan ennast kui usklikku inimest, siis heaks inimeseks ma ennast otseselt ei pea ja ma isegi ei püüdle selles suunas, et olla väliselt hea. Pigem ma üritan ennast tunnetada seespidiselt, et kuidas ma suhtun teistesse ja kas mul on hoolt ja armastust inimeste vastu, eriti mu lähedaste vastu. Mida ühiskond minust arvab, see mind nii palju kahjuks ei huvita, pigem mind alati julgustab teadmine, et Jumal näeb minu südamesse ja ta teab täpselt, mida ma mõtlen ja arvan.
Enda ümber ringi vaadates märkan sageli headust inimestes, kes ei pruugi üldse usklikud olla, ja ma alati väga hindan seda isikuomadust. Üks eeldus on usklikel, vähemalt kristlastel aga küll: neil on alatine võimalus puhtaks südametunnistuseks, kui nad oma süüteod Jumalale tunnistavad ja neid kahetsevad. Sellist eelist on raske alahinnata.
Seega ma võiks öelda kokkuvõtvalt nii, et usklikkus loob kõik eeldused, et olla n-ö hea inimene. Kui inimene selle võimaluse kasutamata jätab ja eelistab olla usklik sisemiselt muutumata, on see tema valik, mis töötab kokkuvõttes tema kahjuks. Kui inimene juba hakkab usklikuks, oleks tark kasutada kõiki hüvesid ja võimalusi, mida see seisus võimaldab ning see annaks küll positiivseid tulemusi mis tahes inimese puhul.
