Lugeja Ukraina sündmuste põhjal: kas julgengi enam lennuki pardale astuda?
Minu lennud on olnud lühikesed otsad, enamuses Saksamaa erinevad lennuväljad. Stardid, võtad kõrgust, veidi lendu ja juba "kinnitada rihmad, hakkame maanduma" – selle lühikese ajaga eriti palju eksistentsiaalseid ja filosoofilisi mõtteid mõlgutada ei jõua, välja arvatud "oh, hästi saime maast lahti" või "mats ja maa ühendus oli õnneks sujuv".
Üks pikem lend oli ka – Tenerifele, minnes Stockholmist otse sihtkohta ja tagasi, olude sunnil ümberistumisega Madridis. Hispaania pealinnas maandumine oli selline, kus esimest ja viimast korda tundsin lendamisega seoses hirmu, sest see "maa tabamine" oli kaugel sujuvast. Tõesti, külm jutt käis kerest läbi. Viimaste sündmuste põhjal on ju selge, et maandumine võib väga kurvalt lõppeda...
Minnes, lennates tundideviisi kilomeetrite kõrgusel üle ookeani, oli aega ka mõelda. Mis saab siis, kui kaptenilt tuleb sõnum "tehniliste probleemide tõttu oleme sunnitud tegema hädamaandumise". Tore, all laiub hoomamatu ookean, lennuväljast on asi kaugel – sisuliselt kukume alla. Kuidas hakkan käituma sellises olukorras? All on ju tühi, sügav ja ähvardav veeväli.
Kas ma satun täielikku paanikasse, hakkan tõmblema ja hüsteeritsema, või muutun ülbelt rahulikuks, palun endale korralikult kanget alkoholi ette tuua, või toon ise ja kuulutan "take it easy!", mõttetu rabelemine, meist ei sõltu enam midagi, milline vaba tunne – ei mingit vastutust oma saatuse ees, lihtsalt olen ja langen vabalt alla. Nagu Titanicu uppumisel: mõned reisijad istusid rahulikult baaris ja nautisid erinevaid jooke, kuni lõpuni.
Poisikesena, tuleb ausalt tunnistada, olen mõelnud, südamevärin ja uudishimu hinges: vägev oleks näha, kuidas lennuk alla kukub – nagu sõjas, st minu kujutluses sõjast, nõukogude filmide baasil muidugi. Pealegi oli kuulda jutte, et Haapsalus Kiltsi lennuväljal on juhtunud nii mõndagi. Teised nägid, mina ei näinud – kadedaks tegi! Ja loomulikult olen ma puukaika õlale pannud, täpselt lennukit sihtinud ja "raketi teele saatnud". Poisikese mõtted ja tembud. Ma "tulistasin alla" muidugi Vene hävitajaid – need lendasid mõnikord nii madalalt, et lase või vibu või ragulkaga.
Stardis võib juhtuda õnnetus, maandumine võib kurvalt lõppeda, lennates võidakse sind lihtsalt alla tulistada, sest kellelgi "läks miskit segi" nagu mina poisikesena: objekt kirbule ja tuld, ja siis, kui tegu tehtud, "oih, nihu läks, vale lennuk!"
Viimane lend oligi aastal 2006 Kanaari saartele. Kas veel kunagi lendan, ma ei tea, sest pole isegi lennujaama lähedal käinud. Kas need on uitmõtted või kannatan lennuhirmu all, see selgub järgmisel lennul – ju see kunagi ikka juhtub. Või ei juhtu, sest pardale ei julgegi astuda, eks näis.
