Lugeja: ühistranspordiga sõit on masendav kogemus

Mina isiklikult pigem maksan rohkem oma palgast ära ja naudin vaikust, privaatsust ja mugavust ja turvatunnet, mida oma sõiduk pakub, kui säästan mõne kopika ja kannatan meeletut ebamugavust ja hirmu isikliku vara pärast iga päev.

Mul lagunes isiklik auto hiljuti ära ja pean nüüd mõne aja ühistranspordiga sõitma. Ema anna padruneid. Jube värk.

Ma pole ligi kaheksa aastat bussidega sõitnud. Masendav kogemus.

Istuma saad vahel, ja kui saad, siis nii, et kõrval mingi kala ja südamerohu järgi haisev mammi oma ülekaalulise kerega sul otsas lömitab.

Seista ei taha ammugi, sest esiteks bussijuhid ei arvesta, et järsud pidurdused, kiirendused ja põiked on seisjale suhteliselt kõva jõukatsumine. Lisaks on koguaeg hirm, et mõni Vasja käe taskusse või kotti sirutab ja sealt midagi omastab.

Siis on veel häda, kui lapsega kuhugi lähed, vankrit pead treppidest üles vedama, siis otsi kohta kuhu ära mahtuda kuna pooled ühistranspordi patroonid ei suvatse ennast üldse liigutada, et vankrit saaks kuskile panna.

Lisaks toetuseks mõeldud torud ja rihmad - ei taha mõeldagi, milliste haigustega inimesed neist kinni on hoidnud. Ise nägin mingit vanahärrat jõuliselt pihku aevastamas nii et tatti pritsis ja pühkimata siis torust kinni võttis.

Ja muidugi pistelised külastused üli-räigelt haisvate kodutute poolt.
Bussist väljudes oli mul lausa okse kurgus.

Mina ei saa aru neist ühistranspordi kiitjatest, vist on inimesed, kes omale sõidukit üldse lubada ei saa ja siis õigustavad ühistransporti, kuna see on neile sundolukorras ainsaks liiklusvahendiks.