Tuttava laps on muidu tubli ja viisakas õpilane, kuid kurdab juba algklassidest saati, et üks tüdruk tema klassist narritab teda ja ässitab teisi tema vastu, sõpru tal pole.

Ühel hetkel saadi teada, et see tüdruk on omale kaks kambajõmmi saanud - poisi ja tüdruku. Ta pitsitas tuttava lapse kooli hoovis nurka, sundides põlvili roomama, kuid laps põgenes ära. Vanem läks klassijuhatajaga rääkima ning tema abiga sai olukord kontrolli alla, kuid lapsed liikusid edasi põhikooli ja said uue klassijuhataja.

Talvel läks tuttava laps klassi ekskursioonile ning laeval sattusid kiusaja ühes tuttava lapsega ning veel paari teisega samasse kajutisse. Koju tulles olid lapse põlvedel sinikad ja pärimise peale jutustas ta, kuidas tüdruk talle kolki andis ning mitmel muul viisil mõnitas. Kohapeal sai mindud traumapunkti ja võetud sinikad arvele, hiljem mindi avaldusega politseisse. Igati mõistlik oleks, et pärast juhtunut saabuks lahendus, aga selgus, et kõik pöördusid ohvri ja ta pere vastu.

Õpetajad, kes ekskursioonil olid, ärgitasid vanemat avaldust tagasi võtma ning väitsid, et nende laps on ise kõiges süüdi. Siinkohal oleks paslik öelda, et laps on kannatanud vaimse terrori all kõik need aastad ja üleminek füüsilisele kiusamisele, mis vaevu ennist ära hoitud sai, kipub visalt tagasi tulema. Pärast vestlust direktoriga ei muutunud samuti midagi, nemad ei teadvat midagi ja vanemat toetada ei soovi.

Noorsoopolitseinik rääkis lastega kooli psühholoogi juuresolekul, kuid kohalolnud väänasid sõnu, jättes mulje, nagu oleks ohver ise kõiges süüdi ja nemad vaid mängisid. Samas tunnistas psühholoog, et olles jälginud väidetava kiusaja kõnemaneeri ja kehakeelt on ta veendunud, et tüdruk on probleemne. Enne istungit helistas ohvri emale õpetaja ning teatas, et tema on lastega juba eelnevalt jutud kokku rääkinud ja võtku avaldus aga heaga tagasi. Kokkuvõttes ei tahtnud keegi olukorraga tegeleda ning tuttavad plaanivad last teisse kooli saata, mis on aga keeruline, kuna laps käib ainsas eesti koolis meie linnas.

Ebameeldiv on taoliseid lugusid kuulata. Kas siis tõesti pole õiglust olemas ja kiusaja pärast muretsetakse rohkem kui ohvrite pärast? Sellisel viisil saavad kiusajad pidevalt õigustust ega vastuta kokkuvõttes millegi eest.