Inimesed inimestena sarnased, kuid looduse poolt looduina ja oma saatustes erinevad. See nähtus peaks just tänapäeva kodanikule üpriski tuttav olema — hinnatakse ju juba sünnitusmajas beebid punktide alusel, rääkimata eliitkoolide ja isegi –lasteaedade valiktestidest ja muust.

Inimlikkus, omadus, mis taandab iga elava indiviidi erinevad füsioloogilised ja vaimsed võimed ühtse ja igaühele sarnase humaanse empaatiaga, on asendatud moodsas elustiilis mõistega ”kasumlikus”. Kiired nagu peakski aeglased ära sööma ning inimlik arm on ammune ja iganenud väljend ega vääri mingit tähelepanu.

Jätame arutlustest välja, kelle või mille eeskujul ja miks on tänane Eesti oma hoolivuse ankeedi armetult tühjaks jätnud. Jätame välja ka selle, et sel viisil arendatud näidisühiskondade sisemised pinged ja probleemid on tõestatult ainult kasvanud. Olgu Eestitki ehk ees ootavad sisekonfliktid, võimalik välisterrorism, veelgi suurem korruptsioon ja vastastikune kohusetundetu hoolimatus, veel petlikult, vähemalt hetkeks, ainult teiste mured.

Usume siis hetkeks, et Eesti on täiesti erinev riik suure E-ga ning teeb (ja on teinud) kõik oma valikud kiirema arengu nimel ja kiiremini arenevate inimeste jaoks. Kuid mõelgem sügavuti ka sel juhul:

1. Esmalt tuleb avalikult tunnistada, et sajaprotsendilise tööhõive olemasolu on Eesti valiku puhul lihtsalt võimatu. Ehitades riiki (õigem oleks öelda, et hõrendades riiki) välisinvestorite pallimereks, peab alati ”kandikul” olema 10, 20 või 30 protsenti (hea kvalifikatsiooniga) odavaid töötajaid, kes on valmis koheselt oma leiva pärast igast labidavarrest kinni haarama.

Sest ilma sellise šokolaadikommita koos läikiva ja arusaadava tekstiga kommipaberiga (kindla vahetusekvivalendi ja madalate ühiskondlike kohustustega) ei ole väliskapital siinses pallimeres mängimisest piisavalt huvitatud.

2. Teiseks tuleb tunnistada, et Eesti valiku puhul on ühiskond ka edaspidi jäävalt ettearvamatu ja ebastabiilne. Ilma siseturu kaitseta jäänud n-ö kiirete otsuste ühiskond töötab nagu tuulelipp — kust puhub soodsaim tuul, sinna pöördub. Päris kindlasti ei ole see koolitatud aedniku ”kehva töö” viga, kui näiteks Hispaaniast tuuakse ühel kaunil hetkel tomateid, mille tootmiskulu on kohaliku tomatiga võrreldes poole odavam.

Sellises skeemis peaks kohalik aednik tõesti ülikiirelt asjast aru saama ja õppima kingsepaks või kellekski, kelle tööle veel leidub kohalikus elukalliduses sobilik hind. Kui aednik seda ei tee, koputab kohtutäitur peatselt uksele. Soovitav oleks veel seegi, et aednik ei hakkaks mingil juhul juurdlema, miks ma oma töö kaotasin. Ei hakkaks juurdlema, et äkki keegi on, varjatult ja eemalseisjana, asju nii korraldanud, vaid teeks viisakalt kraapsu ja esitaks (meelsasti enda poolt makstud) õppetaotluse uhkesse ärikooli.

3. Kolmandaks peab esile tooma, et Eesti valiku puhul saab ka tulevikus väga hästi minna ainult väga vähestel. Lahti seletatuna tähendab see seda, et turumajanduse eesmärk ei ole mitte odavaima teenuse, toote ja heaolu loomine, vaid nendest suurima kasumi saamine. Mäng hindadega - pidevalt pisut-pisut üldise maksusuutlikuse väluläve ületades. Kui ühiskonnas on vaba raha rohkem (vajadusel seda kasvõi tekitatakse rohkem), valulävi tõuseb. Ja vastupidi.

Sellise lootuse lubamine, et soovi korral on igaüks osav arendaja, eraettevõtja ja kasudega investeerija, on sama naiivne, nagu kanale sisendatud mõte, et kui ta väga püüab, lendab ta koos kotkastega. Selleks, et keeludeta kapitalism saaks luua väheseid suurkapitaliste, on vaja, et ühiskond oleks täis paljusid pisikapitaliste, kes kõik, pimestatult suure kulla kaugest särast, püüdlevad ”päikese poole” ning töötavad ahnitsedes ja üksteist trampides püramiidskeemi esimestele astmetel.

4. Neljas tõsiasi on vältimatult katastroofiga lõppev ületarbimine. Kas tõesti imendub ikka veel arusaamadesse väide, et kui hästi suruda, siis mahub 1m³ millegi sisse 2m³ sedasama midagit? Poodiumilt hüütud laused, et ühiskond areneb tänu tarbimisele, on sama hukatuslikud nagu väide, et inimene areneb ainult süües. Ometi teame, kuidas kõrgete usaldusametite esindajad peavad just majanduskasvu ja selle saavutamiseks tehtud ohverdusi palju tähtsamateks kui näiteks vanadekodude loomist või arstiabi arendamist.

Osavalt põhjendatakse, et ainult läbi majanduskasvu (loe, tarbimise) tekib võimalus sotsiaalhoolduse parandamiseks, kuid tegelikkuses jääb ütlemata, et majanduskasvuga sarnaselt kasvab ka sotsiaalhoolduse hinnaklass - teenused ja masinad paranevad, kuid lubatud hüvede hind on kättesaadav taas ainult vähestele.

Millal inimene koos inimsusega kaob liig(liising)mateeriasse, on ainult aja küsimus. Reaalsete toorainete vähesusel siirdub tarbimine virtuaalkeskonda (aktsiaturg jms.), kuid tulem on siiski sama — nagu laussöömisega saabub ülekaal ning südamehäired, tekib laustarbimisega moraalselt allakäinud ühiskond, kus inimlikud väärtushinnangud ja ”mõttetu töö” on vahetunud ebainimliku saamahimuga ja juurdetootlusega.

Liigkaalust tekkinud masendunud meeleolu parandatakse konfliktikolletes rusikaid vibutades, ”heal juhul” kohalikult arveid klaarides, halval juhul globaalseid kaklusi korraldades. Ahnusele rajatud mudelist ei saa võtta, ilusatest lubadustest hoolimata, mitte midagi muud kui ahnust.

Töötud ja töökohtade vähesus ei ole Eesti valikutes kindlasti mitte iga töötu laiskuse, rumaluse ega saamatuse musternäide, vaid on valitud otsustega ette ennustatud ja seega ka üpris teadlikud valikud. Eestis on palju, palju töid, mis võivad tunduda nii suur- kui ka pisikapitalistile mõttetuina, kuid väärivad tegelikkuses tegemist. Probleem on lihtsalt selles, et Eesti senised valikud ei väärtusta inimestevahelist ja inimlikku tööd.

Teisiti öeldes ollakse valmis ühiskonna sadade miljonitega ostma ja müüma raudteid ja majasid ja madaläikelist klaasi ning toetama erakondlikku poliitilist eliiti, kuid mitte looma olgu siis Eesti Hooldeametit või muud institutsiooni, kus needsamad tänased töötatöölised abistaksid omi või teiste suurperesid, invaliide, haiglapersonali hooldetöödes ja vanureid ning saaksid sellise ”mõttetu töö” eest oma elamiseks vajamineva tähtsuse ja tulu.