Inimesi on muidugi igasuguseid - mõned puhkaks, lööks lulli ja naudiks elu kogu aeg, aga mõned on nii suured töönarkomaanid, et nad ei tea sõna "puhkus" või "puhkama" tähendust ja ütlevad, et inimene puhkab siis, kui tal on käed rinnal ehk siis ta on surnud.

Olen kuulnud mõne inimese suust ka seda, et võttis oma töö juurest puhkuse, et koduseid asju korda teha ja aiamaal kõpitseda ja rohida.

Mis asi siis puhkus tegelikult on? Ta peaks tähendama ju seda, et inimene laseb end lõdvaks ja midagi ei tee ning päevitab või tegeleb mõne muu sellise asjaga, mis tõesti hea enesetunde annab. Paraku leiab mõni töönarkomaan, et kui ta on ühe päeva lihtsalt niisama istudes veetnud, siis võib laiskus peale tulla ning süda pole rahul kui midagi asjalikku või vajalikku pole päeva jooksul ära teinud.

Kui joodiku päev algab mõttega, kust uus lõuatäis jooki saada, siis töönarkomaan mõtleb hommikul ärgates esimese asjana kohe sellele, mida päeva jooksul ära teha, et päev lihtsalt tühja ei läheks.

Mida saab inimene oma orjamisest päevast päeva? Ta rikub oma tervise ära ning kui vanaks jääb ja ära sureb, siis mõne aja möödudes ta lihtsalt unustatakse ära. Mõni lähedane ehk meenutab teda veel sünni ja surmaaastapäeval. Kas töö on tõesti see püha lehm, mida me peame terve elu tegema, et õnnelik olla?

Inimene teeb tööd selleks, et raha teenida. Kahjuks saksad teenivad lihtrahva orjamise pealt head raha ja tööinimene ei saa ikka oma tehtu eest väärilist tasu. Kas see on normaalne?

Oleks tore kui oskaksime puhkuse ajal ka tegelikult puhata.