Tööandja võiks juba intervjuu ajal mainida, kui kandidaat ei vasta nende ootustele või anda näiteks pika tagasiside ootamise vahepeal teada, kui inimene on näiteks finalistide seas. Samuti võiks intervjuul mainida ka kandidaatide arvu, et inimene saaks ettekujutuse, kui tõenäoline tal tööle on saada. Tekib mulje, et inimtunded, aeg ja kütus, mida vabast päevast või tööajast kulutati, et intervjuul käia, ei maksagi midagi.

Lisaks eelmainitule tuleb nentida, et paljud ettevõtted saadavad imekiiresti pärast kandideerimist kirja, et valituks osutus keegi teine, kuigi pole isegi intervjuule kutsunud, et inimene saaks oma kandidatuuri tõestada ja konkurss on veel täies jõus. Olen alati kandideerinud kohtadele, kus minu kvalifikatsioon on täielikus vastavuses või kõrgemgi kuulutuses välja toodud kandidaadi nõudmistega. Seetõttu tekibki küsimus, et kuidas saab tööandja pelgalt CV ja motivatsioonikirja põhjal väita, et inimene pole sellisel juhul sobiv kandidaat, kui intervjuudki pole toimunud. On olnud ka juhuseid, kus ebasobivuse kohta tagasisidet paludes on mainitud, et tööandja andis korralduse konkurss avalikuks teha, kuigi sisekandidaatide seast oli juba sobiv enne avalikku konkurssi leitud.

Samuti tekib küsimus, kas inimesed, kellelt endisest töökohast töötaja kohta tagasisidet küsitakse, on alati kompetentsed kandideerija kohta arvamust avaldama. Kuidas saab ükski ennast professionaalseks ja asjalikuks ettevõtteks nimetav ettevõte endale sellist nahaalset suhtumist lubada?