Lugeja: telekast loobumine ei tähenda tänapäeval sisuliselt mitte midagi
Tänapäeval ei tähenda see aga hoopiski seda, mida vanasti. Teleka mittevaatamine ei tähenda sugugi seda, et me ekraani ees ei istu.
Kui me lepingut ei pikendanud, lootsin vist alguses, et meil jääb rohkem aega muude asjade jaoks, aga päris nii see ei läinud.
Filme saab vaadata DVD-lt. Arvutist saab vaadata enam-vähem samu asju, mida telerist. Paljud saated on internetis olemas, mõned salvestusena, mõned otseülekandenagi. Filmid ja muusika - seda loomulikult. Olen isegi Youtube'ist täispikke filme leidnud.
Ainus, millest siis teleri mittevaataja otseselt ilma jääb, on reklaamid. Kui on suur tahtmine reklaame ikkagi näha, siis neid leiab ka loomulikult internetist.
Aega jääb rohkem üle küll selle võrra, et tihtipeale ei viitsi või ei suuda otsustada, mida internetist vaadata või ei viitsi DVD-d mängijasse panna ja selle võrra tõesti istume vähem ekraani ees.
Teleri puhul vajutad nuppu ja tuhat valikut kerib end sinu ees lahti. Midagi käivitama ei pea, kõik juba toimub sinu silme all. Keegi on valikud teinud - võid saatekava järgida või lihtsalt niisama klõpsida.
Teleri mittevaatamisega kaasneb muidugi see, et ma ei oska seltskonnas kaasa rääkida ei "kartulitest" ega "apelsinidest" - ma tõesti ei tea, mis need on, kuigi olen seriaali olemasolust teadlik. Ausalt öeldes vaatasin ma ka telekanalite olemasolu ajal telerit järjest vähem. Lihtsalt ei viitsinud.
Muide, tänapäeval, kui kõik on kuidagi nii kättesaadav, siis on justkui uhke tunne millestki hoopis ilma olla. Kas pole?
Kokkuvõttes on teleka mittevaatamine siiski minetanud oma tähenduse. See ei tähenda enam peaaegu midagi, sest televiisor on lihtsalt üks tehniline vahend, mille saab suures osas teistega asendada.
Kahju isegi, sest vanasti oli kuidagi uhke öelda, et ma ei vaata üldse telekat.
