Lugeja: tänane võhiklik maaromantika meenutab Esimese maailmasõja eelset sõjaromantikat

 (24)
LEHM
LehmFoto: Karin Kaljuläte

"Maa on see, mis meid toidab – miks me seda ei kasuta?" küsib lugeja Delfi Rahva hääles. Praegune nn maaromantika on võrreldav Esimese maailmasõja eelse sõjaromantikaga – see on kangelaslik ja idülliline, aga kuidagi kauge. Mina olen muide maal üles kasvanud ja mulle meeldiks praegu ka maal elada, aga mul puuduvad selleks vahendid.

Maal on loodus, puhas õhk, privaatsus, täiesti teine elu. Külamehed käivad üksteisel abiks. Hea on võtta oma aiast õunu, põllu pealt kartulit, keldrist sealiha. Talvel vaatad lumeväljasid, kütad ahju oma metsast tehtud puudega ja ootad jõuluvana...

Reaalne elu on aga pisut teistsugune. Asi ei käi päris nii, et pillud aga kevadel heinamaale kartuli maha ja sügisel topid kotti. Ja palun, ärge tulge mulle siin rääkima labidapõllumajandusest, stiilis "meie kaevasime suvilas oma talvekartulimaa labidaga üles".

Kui soovid elada maaelu, kasvatada omale söögipoolist juur- ja köögiviljade näol, pidada oma tarbeks mõnda siga (ühest ei piisa – ühe lööd maha – elustagavara peab ka olema) või kanu (oma mahemunad ju head ja igati ökod), siis pead arvestama sellega, et maasaadustega pead ära toitma nii oma inim- kui ka loompere – see tähendab automaatselt nõudeid haritava maalapi suurusele.

Seotud lood:

Selle lapikese harimiseks on vaja tehnikat, mis nõuab kütust, mis maksab raha. Raha on vaja ka tööriistade, elektri, suhkru ja riiete jaoks. See raha peab tulema kuskilt väljastpoolt.

Põllumajandussaaduste turustamine nõuab kooskõlastamist vastavate Euroopa Liidu normatiividega. Kodus tapetud looma liha põhimõtteliselt müüa ei tohi. Et oleks võimalik kodus peetud toidulooma üldse kuidagi turustada, peab tema eluolu pidevalt hindama veterinaar. Kõikide nende nõuete täitmise korral muutub toodangu hind sedavõrd kalliks, et seda suudab osta vaid väga piiratud turg.

Vaid oma tarbeks kasvatades on majapidaja sunnitud tööl käima, et hankida majapidamise ülalpidamiseks vajalikud vahendid. See tähendab põhimõtteliselt seda, et maal elamiseks on vaja töötada korraga kahel töökohal.

Küttepuud ei kasva reeglina tagaaias. Tihti on talu mets talust paarikümne kilomeetri kaugusel. Puud tuleb maha saagida ja metsast välja tirida. Selleks on vaja aega ja tehnikat.

Ma isegi ei hakka praegu rääkima seitsmeaastastest lastest, kes talvel suure külmaga jalgsi läbi hangede kooli ja koju sumpavad, raske koolikott seljas. Ei hakka rääkima ka suletud postkontoritest ja olematutest pangateenustest.

Võtan siinkohal mütsi maha külameeste ees, kes kõige kiuste töönarkomaanidena oma esiisade talus rassivad!

Maasturiga linnainimesed, kes on Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusele krundi ostnud ja käivad seal lillepeenart pidamas, võiksid jällegi vähem seletada, kui vägev ikka maaelu on.