Seda enam, et kuskilt peab riik oma raha kätte saama. Minu kui tarbija ja ka riigi jaoks poleks vahet, kas see kogutaks suhkrutarbimise või mõne muu "toiduartikli" maksustamisega - see võib olla kokkuleppeline asi. Mõistlik oleks alustada loomulikult kahjulikkust.

See, et inimene hakkab selle asemel jookidesse panema või tarbijana kasutama keemiat, on juba inimmõistuse või selle puudumise küsimus (pange keemiaga jookidele hoiatavad sildid). Kui inimene on nii rumal, et oma tervist ei hoia, ei aita maailmas ükski maks ega maksust loobumine, selle äratundmiseks ongi inimesele mõistus antud.

Nii palju, kui olen Sirje Potissepa artikleid lugenud, ei ole vähemalt mina leidnud ÜHTEGI põhjendatud argumenti suhkrumaksu keelustamiseks. Pigem paistab ümarast jutumullist välja seismine tootjate kaitsel.

Lisaks on rohkem kui märkimisväärne, et suhkrumaksu ei plaanita kehtestada tühjale kohale. Kui Eesti inimene hakkab iga kuu mitukümmend eurot juurde saama, ei tee see mõnikümmend senti kedagi märkimisväärselt vaesemaks (aga võib-olla hakkab inimene rohkem ostma?). Karta seda, et Eesti inimene oma eurose pudelitäie vee pärast teise riiki sõitma hakkaks, on rohkem kui naeruväärne.

Ma muidu ei ütleks ehk midagi, aga seda ümarat argumenteerimata mulli on juba piinlik kuulata, mis suhkrumaksu teemadel räägitakse.