Olen ise kunagi noores põlves kogenud, kui mind pandi osakonna juhiks. Vana kaader jäi kõik aga alles. Kohe esimesel päeval hakati mulle kärbseid pähe ajama. Iga asja kohta mainiti nagu muuseas, et vana ülemus tegi nii ja vana ülemus tegi naa.

Noore mehena oli mul pea täis väga häid ideid, kuidas töö paremini korraldada. Aga iga kord põrkusid need ideed vana ülemusele lojaalse kaadri vastasseisule. Ei aidanud siin ilmselged argumendid, et see muudatus on vajalik ja kasulik ega midagi. See seltskond oli aastate jooksul ennast nii mugavalt seal sisse seadnud ja igat muudatust kartsid nad kui tuld.

Selleks, et seal eluga edasi liikuda, tuli sellest seltskonnast lihtsalt lahti saada. Aga oh seda hala ja sajatust, mis siis tulema hakkas! Lõpuks sain oma tahtmise ja palkasin omale inimesed, kes minu vaateid jagasid ja elu hakkas kohe ülesmäge minema.

Seega! Vanad, ennast mugavalt sisseseadnud ametnikest tuleb kohe lahti saada. Eriti, kui sind põrnitsetakse altkulmu (või lipitsevad igal võimalikul juhul). Vastasel korral jääd ise nende käpa alla ja muutud lõpuks nende sarnasteks. See kaadrivahetus vajab aga julgust ja otsusekindlust. Asi on seda väärt.

Eriti praeguse võimuvahetuse puhul. Peaaegu 20 aastat on ametnike leivaisa olnud reformierakond ja ilmselge on see, et see seltskond ennast naljalt ei muuda. Kui praegune peaminister tahab ennast kehtestada, peab ta ametnike hulgast kohe verd hakkama laskma. Pärast on hilja! Midagi ei ole parata!