Lugeja: soolise diskrimineerimise ja palgalõhe taga on seaduspära, et iga viie ema kohta tuleb palgata üks lisatöötaja

Soolise diskrimineerimise ja palgalõhe küsimuses on vahe, kas tööandja on riik või erasektor. Riigitööl üldjuhul tähtajad ei kummita ning reserve on nii tööjõus kui ka palgafondis. Asendaja palkamiseks ja väljaõpetamiseks on raha ja aega ning puuduvad töötajad ei vii asutust põhja.

Erasektor peab lugema iga senti, ka haigusrahasid. Tühjalt istuvad reservtöölisi palgal ei ole, aga tellimuste tähtaegade ületamisega kaasnevad trahvid.

Üldiselt kehtib reegel, et iga viie ema või lapsesaamise eas oleva naistöötaja kohta tuleb palgata üks lisatöötaja, kuna üks viiest on peaaegu alati erinevatel põhjustel töölt ära. Just sealt tulevadki palgakäärid, sest viiele naistöötajale mõeldud palgafondist tuleb maksta ka kuuendale.

Kollektiivides, kus keskmine vanus on üle 40 eluaasta, see vahe tavaliselt kaob või muutub suisa vastupidiseks. Naistel kaovad lastega seotud probleemid ja nende tervis on sama vanade meeste omast "töökindlam". Paljudele meestele kipub ka viinaviga külge tulema.

Niisugustest asjadest tulenevadki meeste ja naiste vahelised palgakäärid ning tööandjate ettevaatlikkus inimeste palkamisel. Probleem on olemas, aga võrdõiguslikkuse rusikaga vehkides seda ei lahenda.

Ehk oleks lahenduseks see, kui riik suunaks osa ettevõttelt kogutud maksudest riigieelarvesse vastava ettevõtte nimelisse fondi, millest toetataks hiljem vajadusel asendustöötajate palkamist ja väljaõpet?