Lugeja: sõbranna surm tekitas mulle aastateks musta masenduse
Ma pole kunagi olnud väga suur suhtleja ja inimestega läbi käia, kuid mul on mõned, väga head sõbrad, keda usaldan kõigega. Tean nende inimeste väärtust ja seda, et mina olen nende jaoks sama tähtis.
Kui selline side kahe inimese vahel läbi lõigatakse, siis jääb hinge vaid sügav kurbus, viha ja mõistmatus.
Mu sõbranna oli pikemat aega kurtnud seljavalude üle, käinud korduvalt arsti juures, kes isegi ei vaevunud mingeid analüüse tegema. Tal soovitati käia ujumas, et seljavalusid leevendada. Mõni aeg hiljem väljas jalutades, kukkus ta kokku - kutsuti kiirabi ja ta viidi haiglasse. Seal tehti lõpuks vajalikud uuringud ja tal diagnoositi vähkkasvaja söögitorus, mis oli levinud ka makku.
Juba sellel hetkel, kui sõbrannal vähkkasvaja diagnoositi, oli mul probleeme pidutsemisega. Ma ei pidanud seda millekski, lihtsalt noor, kes teeb oma lolluseid, jookseb sarvi maha. Alkoholi tarbimine sai pärast seda uudist sisse uue hoo - ma ei hoolinud enam koolitööst, teised sõbrad jäid unarusse. Mul tekkis kinnisidee justkui lasuks minul osa süüst, et sõbranna kannatama pidi.
Olin iga kord onkoloogia haiglat külastades üllatunud selle üle, kui rõõmsameelne on mu sõbranna. Ta naeris, näitas üles siirast rõõmu, et sõbrad talle külla tulid. Klassiõed valasid pisaraid alles pärast palatist lahkumist, mina ei nutnud - läksin ostsin endale viinapoest pudeli ja üritasin "omal käel" muremõtteid hajutada.
Mõneks ajaks tundus, et kõik pöördub paremuse poole - kemoteraapia näis mõjuvat, sõbranna vähkkasvaja taandus. See tõstis mõistagi ka minu tuju, võtsin uue hooga ette unarusse jäetud koolitööd, käisin väljas ja kinos. Kuid see õnn oli petlik, sest peatselt avastasid arstid, et sõbrannal oli vähkkasvaja levinud maksa. Oli hiline kevad, seega ei pidanud ma millekski mõnikord koolist varem sääred teha ja sõbranna juurde minna - ta võttis mind alati vastu, sest ei käinud enam koolis. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis olin mina see, kellel oli alati lohutust vaja, mitte sõbranna. Ta kuulas mind, ütles et mõistab, mida tunnen - kuid mina ei mõistnud. Mulle ei jõudnud kohale, kuidas on võimalik sellises olukorras säilitada positiivsus.
Viimast korda nägin oma sõbrannat esmaspäevasel päeval - ta näonahk oli kollakas, kuid naeratus püsis ta näol. Laupäeval helistas mulle sõbranna ema - öösel oli sõbranna surnud. Nüüd ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida, sest kõik ligi aasta jooksul kogunenud kurbus pääses ühe korraga tammi tagant lahti.
Järgmisest paarist kuust on mul üsna lünklikud mälestused. Ma olin kas pidevalt purjus või magasin. Keegi ei julgenud mind isegi tülitada, sest vastuseks said nad alati mõne solvava pilke või käsu rahule jätta.
Ka aasta hiljem olin ma ühiskonnast täielikult eemaldunud. Kuigi ma lõpetasin väga heade tulemustega gümnaasiumi, sain ülikooli tasuta õppekohale ja väliselt võis pidada mind lihtsalt "pahuraks". Ainult mina tean siiani, mis täpselt minu sees, mu hinges toimus - seal valitses lohutamatu pimedus, viha ja pettumus.
Olin vihane arstide peale, kes ei diagnoosinud piisavalt vara sõbrannal kasvajat ja ajasid mingit lolli juttu "ujumise vajadusest". Olin vihane kõigi teiste peale, kes ei näidanud välja kurbust - "Mis inimesed te sellised olete?!" ketras minu peas ikka ja jälle.
Mind päästis lõplikust põhjaminekust kõige imelikum moment - ma polnud pärast sõbranna matust näinud tema pilti, olin elanud mälestuste varal. Kodus koristades (mind pidi selleks karjumise saatel sundima) leidsin sahtlist vana mobiiltelefoni, mida enam pikka aega kasutanud polnud - panin SIM-kaardi sisse ja vaatasin salvestatu videosid. Seal oli muuhulgas lühike lõik, kuidas mina ja sõbranna koos lorilaulu kirjutasime enne klassivenna sünnipäevale minekut. Kui ma nägin sõbrannat naeratamas, laulmas ja meid koos seltskonda nautimas, siis miski liikus minu sees - pimedus kadus järk-järgult.
Ajapikku suutsin leppida juhtunuga ning hoida endale vaid head mälestused, käisin ka psühhiaatri juures, kes kirjutas välja antidepressandid. Pudelist hoidusin, sest see tuletas meelde ainult kõige halvemat.
Ma loodan südamest, et keegi ei peaks mitte kunagi oma elus sellist kogemust tunda saama. Olen õnnelik ja tänulik, et suutsin sõprade ja perekonna toel pimedusest ennast lõpuks välja rabeleda - kohati polnud sügavas kurbuses kaugel hetk, kus ühe noore elu asemel oleks neid kadunud kaks.
Hoidke ja hinnake endale lähedasi inimesi, öelge neile hästi ja kiitke, sest kunagi ei või teada, kuna see võimalus meil kaob. See on tõde, mida ma ei sooviks nii noorelt teada.
