Peamine, miks lihtsamad inimesed tööga antava lisandväärtuse mõistet valesti tõlgendavad, on see, et nad ajavad segamini töö tegemise ja töö tulemuse. Sa võid olla maailma kiireim kraavikaevaja, kuid sa ei saa mitte kunagi sama efektiivseks, kui on kõige ebaefektiivsem traktor. Seega, kui valdkonna keskmine efektiivsuse areng ületab sinu ettevõtte oma, siis sinu tehtava töö lisandväärtus väheneb, ehkki sa ise rassid üha rohkem. Sinu poolt tehtav töö on ära tehtav üha lihtsamini ja sa ise oled välja vahetatav üha lihtsamini.

Tipp-müügimehed ja ekspordijuhid võivad ühe õnnestunud tehinguga teenida lihttöölise aastapalga, sest selle tehingu lisandväärtus ettevõttele on niivõrd suur.

Töörügamine ei tõsta eriti olulisel määral lisandväärtust, mis puutub lihtsatesse töödesse. Ma tean, et seda on valus kuulata, aga sa võid olla hüpermarketi kõige kiirem kassapidaja - iga teine kassapidaja laseb läbi 10 toodet, samal ajal kui sina suudad lasta 13 - sa oled 30% kiirem, aga hüpermarketi üldtulemust mõjutab see masendavalt vähe. Samas kui ostujuht võib ühe õnnestunud sisseostuga tekitada megakasumi.

Veel üks asi, mida lisandväärtuse juures valesti mõistetakse, on kaudne lisandväärtus. Võib olla väga ebamugav kuulda ja aktsepteerida, et Soome bussijuht, vedades 20 inimest tunni kaugusele, teenib suuremat lisandväärtust kui Eesti bussijuht, vedades 20 inimest tunni kaugusele. Jällegi, töö oleks nagu sama. Ongi sama, aga tulemus on erinev. Kuidas nii? Sest transporditeenus on aja kokkuhoiu teenus ja Soome bussijuht hoiab kokku palju kallimat aega.

Lisandväärtuse tõstmine ei ole enamasti rügamine. Need on kaks erinevat asja. Kes end orjastada laseb, teeb seda omal valikul ja majandusliku hariduse kesisuse tõttu, milles on süüdi haridussüsteem. Lisandväärtuse tõstmist tuleks vaadata kui sinu osa lihakäntsaka ja sellest toodetud singikäntsaka hinnavahes. Endale on siin väga raske peeglisse vaadata - paljud tööd toodavadki masendavalt väikest lisandväärtust.