Lugeja: samasooliste kooseluseadus muudab ühiskonda kõigi jaoks
Samasooliste kooseluseadus muudaks väga palju meie kõigi jaoks, nii üksikisiku kui terve ühiskonna vaatepunktist. See on üks samm uue ühiskonna poole, kus sugu ja perekond, kui see mõistena säilib, omandavad uue sisu. Uus seadus tähendab võimalust seadustada kooselu kõigi abieluealiste inimestega, olenemata soost.
Samasooliste kooseluseaduse jõustumise järel võivad tütarlapsed astuda seaduslikku partnerlussuhtesse oma sõbrannaga, mehed oma äripartneriga jne. Miks nad seda tegema peaksid? Mõni tahab jagada kodulaenu, teine saada kergemini lapsendamisõigust, kolmas mingit turvatunnet ― teadmist, et vähemalt seaduse ees ei ole ta maailmas üksi.
Mõnes mõttes suudan mõista homode ja lesbide igatsust nende suhete seadustamise järele. Tõenäoliselt loob see mingi turvatunde ja lisaks täisväärtuslik olemise tunde. Vallalisena olen sageli mõelnud, et kui mul oleks mees, oleksin täisväärtuslikum. Välja öelduna tundub see jabur, kuid vahel on mul igatsus abielunaise positsiooni järele, sest see justkui õigustaks mu olemasolu.
Kuigi ma ei poolda abieluväliseid suhteid, mõistan ometi, et tõeline armastus ei ole seadustega piiratud. Tõeline liit inimeste vahel sünnib südametes, olgu tegemist sõprade või armastatutega. Sama on turvatundega. Ükski seadus ega paber ei taga truudust, lähedust, kaitstust. Majanduslik heaolu on muidugi oluline, kuid kui armsam on läinud, ei asenda teda miski.
Ma ei tahaks hukka mõista neid, kes ei armasta nii nagu mina. Ehkki ma ei pea homoseksuaalsust õigeks, austan ja hindan ma tõelist armastust. Keegi ei ole mind määranud hukkamõistjaks.
Suhete seadustamisega on aga teised lood. Kui ühel päeval oleks mul teoreetiliselt võimalik abielluda ka naisega, muudaks see nii mõndagi. Kui lapsed meie ühiskonnas kasvavad üles teadmisega, et nad peavad ise avastama, kas armastavad mehi või naisi, ning võib-olla koguni sedagi, kas on ise mehed või naised või midagi vahepealset, mõjutab see ühiskonda laiemalt kui praegu seda ette kujutame. Kooseluseadus mõjutab ka inimesi, kes traditsioonilises ühiskonnas kunagi isegi ei kahtleks, et nende jaoks on atraktiivne vastassugupool.
Mis saab meie väikesest maast, kuhu sünnib niigi liiga vähe lapsi? Meil on iibeprobleemid ja väljasuremisoht juba praegu. Meie perekonnad vajavad toetust ja julgustust. Abiellumis- ja sünnitamisiga tõuseb aasta-aastalt, ja kui järjest enam hakatakse vastassoost partneri asemel valima samasoolisi, on meie rahva saatus veelgi ebakindlam.
Peret luua ei ole lihtne. Vastutust võtta ei ole kerge. Laste saamine ja kasvatamine tähendab eneseohverdust, loobumist, vaeva. Perekonna loomine on midagi muud kui samasooliste armastajate nautlev elu. Lapsi kasvatav perekond on ühiskonna alustala.
Ma ei tahaks, et minu laps peaks kunagi juurdlema selle üle, kumba sugu ta õigupoolest armastab. Pärast keerulisi ja luhtunud suhteid võiksin isegi kergesti hakata arvama, et ehk olen lesbi, sest naistega suhtlemine sujub märksa lihtsamalt. Kujuneva lapse või teismelise jaoks oleks aga sellise otsuse tegemine lausa koormav.
Ilmselt lähevad asjad ikkagi seda rada, nagu nad lähevad. Homoabielud seadustatakse, sest see on maailmas üldine tendents ja kord Euroopa Liiduga liitunud, oleme selle n-ö euroopaliku tee juba valinud. Ükskõik kummal pool arvamusi lahutavat joont me ka poleks, homod või heterod, vastuvõetavad seadused hakkavad mõjutama meid kõiki ja meist endist enamgi veel meie lapsi.
