Lugeja: rääkigu "toitumisspetsialistid", mida tahavad – mina teen ikka nii nagu vanaema ja vanaisa

 (37)
perejalaps
Foto on illustratiivneFoto: Andres Putting

Erinevate toitumisspetsialistide ja "toitumisspetsialistide" nõuannete, soovituste ja ettekirjutuste järgi peaksin mina olema keskikka jõudnuna juba lootusetult haige, kui mitte jäädavalt lahkunud. Söön kõike, aga ühte rusikareeglit ma siiski usun: võimalikult suur osa toidust tuleks süüa päeva esimeses pooles ja öiseid külmkapirünnakuid tuleks vältida.

Mida ma siis söön? Putru teen: vesi, tilk piima või kohvikoort sisse, lusikatäis õli ka, keema ja helbed potti. Ja kui see lõpuks kaane all tõmmanud on, siis moosisilm – praegu mustikamoos – keskele. Ilma moosita ei suudaks ma seda lääget löga üldse süüa.

Õppisin seda oma vanavanematelt. Olin lapsena palju nende juures ja alati oli hommisöök laual – sellist asja, et mindi heinamaale rügama ilma hommikusöögita, ei juhtunud. Vanaisa oli veel eriline mees: pärast hirmsat joomist – seda ikka juhtus – istus ta mossis ja hapu näoga laua otsas ja pressis toitu poolvägisi näost sisse. "Peab, muidu ei vea välja," ütles ta ja mõtles seda, et muidu – arvestades eelnenud viinaga liialdamist – ei ole temast heinahangumisel töömeest. Ei mingit "teist päeva", kui oli kibe heinaaeg. Kui, siis 1-2 väikest pitsi söögi alla.

Endal pole mul mingit pohmakat, kuu aega pole isegi õlut maitsenud, aga tihti söön hommikputru vastumeelselt, nagu vanaisa ammustel aegadel. Ja ehkki ma kõhklen ja kahtlen aeg-ajalt, siis usun sellesse. Teate, miks? Vanaisa elas 92-aastaseks, viimased vikatitäied niitis veel 90selt ja kogu selle asja taga oli korrapärane toitumine, eriti tugev hommikusöök.

Aga miks ma arvan, et just puder see õige asi on? Vanaema ütles 30 aastat tagasi nii ja nii ka jääb. Vanaema, kes toitis, kasvatas ja koolitas üheksa last. Keda ma siis veel uskuma peaks? "Toitumisspetsialiste"? Ärge ajage naerma – üks on targem kui teine, eriti see kolmas.