Lugeja poliitikuile: käige kõik põrgusse!

 (103)
Ühtne Eesti
Andres Mähari katusekõne Ühtse Eesti suurkogulFoto: Ilmar Saabas

Mulle tundub, et Andres Mähari katusekõnest on liialt palju aega möödunud selleks, et selle kõne ajal saalis istunud ja Mähari eksalteeritult välja paisatud tõe üle haput, tehtud naeru punnitanud poliitikud kõne sisust täna veel midagi mäletaks. Või tahaks mäletada, peab vist pigem ütlema.

Peab kordama, katust mul aga pole, millelt karjuda. Räägin siis põrandalt, madal olevus nagu ma olen.

Ma vaatasin ühel õhtul kodus televiisorist, kuidas Andres Anvelt Kadriorus oskamatult labidaga vehkides seal "tänavaauke lappis". Ja miski minu sees plahvatas. Päevade ja nädalatega minu sisse kogunenud tülgastus vormus ühe lühikese uudisväärtuseta uudisklipi jooksul täieliseks kõikehõlmavaks raevuks. Kogu see solk, mida eelnenud nädalate jooksul olen sunnitud igast viimasest kui meediakanalist helpima, voolas kokku ühe anumasse ja see anum läks ümber.

Anvelt asfalti laotamas, Kross helikopteriga Savisaare stuudioakna taga, Randpere Russalka ristmikul saiakesi jaotamas, Savisaar koerte jalutusplatse avamas.

Anvelt Krossiga meedias kohvikuväitluse teemal sõnasõda pidamas, Kross jalgrattareklaamidega linnavalitsuse ees, Randpere TV3 uudistes Lasnamäe uksetaguseid pidi hääli kerjamas, Savisaar kümneid tuhandeid maksvaid ajutisi liuväljakuid ja penoplastist hiigelmehikesi ehitamas.

Kes te, kurat, olete? Kes te olete, Anvelt, Savisaar, Kross, Randpere? Kelleks teie ja teie sabarakkudest kaasparteilased, noorbroilerid ja sajad tühikarglusametnikud end peate? Kelleks te mind peate? Kas see, et te ise vabatahtlikult ajudeta klounikarjaks kehastute, peaks minustki teie arvates tegema klouni, kelle hääl teie totakat jantimist vaadates probleemitult teie kaukasse peaks kukkuma?

Seotud lood:

Ma ei hakka parem rääkimagi sellest, et kogu seda idiootset jampsi korraldate te suuremalt osalt minu ja teiste eestimaalaste raha eest – jagades samal ajal lubadusi sellest, kuidas te valituks saades sellesama raha eest meie heaolu hakkate parandama.

Te kostitate üksteist oma valimisvõitluse leegitsevas tundepalangus kõikvõimalike erinevate epiteetidega, trambite alla võistlejaid ja upitate endid. Teie otsaesised pärlendavad higist ärategemise ponnistusis. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale! Julmemalt, räpasemalt, teravamalt! Rohkem valet, rohkem pooltõdesid, rohkem tühilubadusi! Veel rohkem tasuta asju ja salatehinguid! Veel rohkem kolmkeelsust ja kahepalgelisust! Veel rohkem ristmikke ja eelarvekärpeid! Veel rohkem hoolimist ja immigrante! Kõike, ja kõike rohkem!

Te olete naljanumbrid, te olete häbiplekid, teie oletegi need moraalsed värdjad, kellest Rein Raud oma aastataguses artiklis rääkis. Artiklis, mille iga viimane kui üks teist suurema tähelepanuta jättis, sest, noh, Rein Raud on ju kõigest mingi professor, need mölisevad ju kogu aeg, jõua sa igaüht neist tähelepanuga pärjata, eks ole!

Teie oletegi need moraalsed värdjad, kellele ei lähe absoluutselt mitte miski korda peale selle, et olla võimul või miinimumprogrammina võimule võimalikult lähedal. Ja ainsad, kes sellest aru ei saa, olete teie ise. Inimesed sülitavad teie nimede peale, teie mainimine ükskõik millises eravestluses kutsub esile kõige leebemal juhul vihase käegalöömise.

Selle kõik olete te ise tekitanud, ise loonud; ise ja ei keegi teine. Aga moraalseid värdjaid halvakspanu, liiati veel pööbli suunalt lähtuv, ju ometigi ei kõiguta, kas pole nii? Edasi, valimisvõitlus ei oota! Järjekordne konkurendi tattnokatemp ootab ülelöömist, järjekordsed röögatukallid ajuvabad valimisüritused läbiviimist.

Te ajate mind oksele. Mitte ükski teist ei ole väärt ainsamalegi eestlasele silmagi vaatama, rääkimata nende eestlaste valitsemisest-juhtimisest.

Ma elan Eestis, kasvatan siin oma lapsi ja teen tööd mitte sellepärast, et te ajaksite Eesti asja ega sellepärast, et teis oleks hoolimise jõudu; ei sellepärast et te töötaksite minu heaks ja ammugi mitte sellepärast, et te minu ja mu maa üle uhked oleksite. Ei, klounid. Ma elan siin, kasvatan siin oma lapsi ja teen siin oma tööd teie KIUSTE, teist hoolimata.

Käige põrgu, iga viimane kui teist.

Ma ütleksin teile, et pöörake nägu rahva poole, kuulake inimesi, neid loosungitega surnuks tagumata, kuid see on teile mõistetamatu loogika; teie tsirkusest läbiimbunud mõtlemisvõime ei erista enam ähmast valimiste aja paralleelreaalsust, milles te kulgete sellest elust, mis eksisteerib päriselt ja kus kulgevad Eesti inimesed.

Ütlesin teile, et saage aru sellest, et inimesed ei ole olemas teie jaoks, vaid inimesed on teist teinud need, kes te olete – või arvate end olevat.

Aga... Teie osavalt loodud üksteisele vastandumise skeemistik, mille taga on alati olemas valmisolek üksteisega võimu nimel käed lüüa ainult süvendab inimestes apaatiat ja ükskõiksust valimiste vastu. See tagab teile aga muretu võimu või selle läheduses viibimise, muretu põlve teile ja teie parteigenossedest ja -mutrikestest tallalakkujatele.

Ütleksin teile veel paljut muudki. Aga sellel kõigel ei ole mitte kõige vähimatki mõtet, sest umbes nädala pärast on valimised lõppenud ja teie idiootne klounaadikaravan vaikib kuni parlamendivalimisteni. Vahepealset aega nendeni aga saate te koos oma parteikaaslastega sisustada kohaliku võimupiruka jagamisega, ametikohtade üle kaklemisega, europarlamendi soojade kohtade üle kisklemisega, parteidesse sisse- ja väljaastumisega, lahkumishüvitiste määramisega, kohtuskäimisega ja kohtu alla sattumisega, uurimise all viibides ja rahaskandaale maha vaikides...

Sõnaga, teid ootab Eesti Vabariigi poliitiku argipäev issanda aastal 2013.

Käige põrgusse. Käige kõik põrgusse.