Lugeja: põlevkivi kaevandamine hääbub, samamoodi nagu hääbus omal ajal vaalapüük, ja puidust elektri tootmine pole küll tänapäevane alternatiiv

 (26)
EESTI PÕLEVKIVI , VIRU KAEVANDUS
2013. aastal suletud Viru kaevandus FOTO: Marko Mumm

17. sajandil sai alguse vaalapüük ja see tõi rikkust rannikuäärsetele küladele. Need külad spetsialiseerusid põhiliselt vaalarasva ümbertöötlemisele õliks. Rannikukülad kasvasid õlinõudluse tõttu jõudsalt üsna korralikeks väikelinnadeks, mille rahvaarv oli pidevas kasvus. Kuid juba mõnikümmend aastat hiljem märgati, et vaalade arvukus läheduses on muutunud pea olematuks.

Ohtlik ja keeruline tööpõld oli edasi kolimas ning asendumas märgatavalt lihtsamate ja hõlpsamate meetoditega. Rannaäärsed väikelinnad surid välja sama kiiresti kui tekkisid. Inimtühjad looduskaunid külad ja väikelinnad meelitasid äärmisel juhul turiste. On säilinuid üksikuid kohti, kus käiakse veel tänagi tutvumas sellega, kuidas sadu aastaid tagasi kateldes rasva ümber töödeldi ning milliste käepäraste piikide ja harpuunidega püüki teostati.

Tänavu möödub 100 aastat põlevkivi kaevandamise algusest Eestis. Kohtla-Nõmmel on olemas ka kaevandusmuuseum, kus turistid saavad näha ja ise järele proovida, millistes tingimustes ja milliste vahenditega on Ida-Viru kaevurid suure vaevaga põlevkivi kaevandanud, alates kirkadest ja labidatest kuni tänapäevaste puurideni.

Igal ajastul on oma lõpp, mille toob kaasa mõni uudsem ja hõlpsam innovaatiline lahendus. Innovatsioon peatab toorainete hinnatõusu. Nafta hind näiteks on languses ning mõjutab seeläbi paljutki.

Seotud lood:

Poolteist sajandit tagasi oli vaalaõli nõutud tooraine, kuid vaalu jäi üha vähemaks ning vaalarasv asendati hõlpsamini kättesaadavate ainetega. Mitte väga ammu muutus oluliseks nafta, mille hind käesoleva aastatuhande alguses hüppeliselt tõusis ning seejärel mõne aja pärast vabalanguses kukkuma hakkas. Samamoodi, nagu on lõppenud paljude teiste energiat ja kütuseid puudutavate toorainete põhised ajastud, on nüüd lõppemas naftaajastu.

Viimase aja koondamised põlevkivisektoris on olnud rängad. Ida-Virumaa töölised on mures ning paljud süüdistavad riiki. Riigijuhid aga endal süüd ei näe. Tegelikult polegi väga kedagi süüdistada. Koondatute tööandja ei ole riik ning kivina kukkuvat naftahinda ei osanud keegi ette näha.

Ometi: kas meil mitte seepärast pole inimesed Brüsselis, et nad oleksid kursis Euroopa Liidu tulevikuplaanidega, mille alusel võib selgelt ennustada teatud sektorites eesootavaid kriise? Miskipärast pole olnud eriti palju juttu näiteks ligi-null-energia-hoonete tulekust.

Aastaks 2018 on esitatud kõigile liikmesriikidele nõuded, mis kohustavad ehitama uusi riigihooneid energiatõhusamalt. Aastaks 2020 peavad ligi-null-energia-hooned olema ka kõik erasektori uusehitised. Selle valguses on üsna loogiline, et lisaks naftatarbimisele on langemas ka energianõudlus üleüldiselt. Seega võib Ida-Virumaal oodata uusi koondamisi.

On räägitud hakkepuidu kasutamisest elektri tootmiseks ning sellest, et nõnda õnnestuks luua 2000 uut töökohta, kuid midagi innovaatilist selles küll ei ole, ammugi pole sel pikka tulevikku. Pealegi oleks 2000 uut töökohta mõeldav ainult siis, kui metsategu hakkaks käima nendesamade kirkade ja labidatega. Ühtki mõistlikku lahendust ei paista, ainult tühjad tööstuspargid.