Lugeja pihtimus: olen löönud oma naist ja tema last ning ei saa kunagi sellest häbist üle

Vaatasin "Pealtnägijat" ja mul tekkis kaks mõtet. Esiteks, et kannatanu on niivõrd muutunud – läbielatu on naiivsest plikast teinud targa naise. Teiseks küsimus iseendale: kas ma olen loll, jobu või jumal teab mis?

Olen ajutiselt poissmees. Võib-olla ka lõplikult – kes seda ette teab. Ma pole alati üksi olnud. On ette tulnud ka kooselusid, täpsemalt kaks. Meenutan esimest.

Mul oli elukaaslane, kellel oli kahe ja poole aastane laps. Teate, ma panin ükskord naisele tutaka käega – mitte tugevalt, aga nii, et tal oli väga valus ja nägu lõi õhetama. Mul oli vastik tunne, et ei suutnud end vaos hoida, ja siiamaani on! Ei olnud ma enne naisi löönud, ega ole ka pärast.

Tema pisike plikatirts, kellega ma alati hästi läbi sain ja kes mulle ainukesena on öelnud "issi", mida ma ei unusta kunagi, sest võib-olla ei kutsu mind niimoodi enam keegi, suutis mind ükskord nii endast välja viia, et lõin käega vastu peput, ja liiga tugevasti. Pisarad voolasid lahinal. Tal oli päris valus.

Selline lahtise käega antud tutakas võib palju valu teha. Juba minu karate treener ütles: "Kas teate, miks nii kohutavalt valus on, kui naine oma pisikese lahtise käega virutab? Sest käsi on lõtv ja väga kiire – meil on naistelt palju õppida!"

Ma ei ole neid sündmusi sisimas unustanud ja siiani on häbi, et nii käitusin. Seda saadet vaadates tulid meelde. Silme ees on plikatirtsu ja elukaaslase hirmul ning pettunud näoilmed – minus pettunud. Rõhutan, et sama päeva õhtuks olid mõlemal punetused – kellel pepul, kellel näol – kadunud.

Ja siis ma näen saates siniseks ja verevalumitesse pekstud naist. Peksis maas lebavat rasedat kaitsetut naist? Vat see on tase. See on kohe nii kõva tase, et ei oskagi midagi öelda. Ise vist ripuksin selliste kangelastegude pärast suurest häbist juba oksas.