Lugeja pihtimus: kuidas tekib ebasünnis armumine
Arvan, et armastus ei küsigi üldiselt ei vanust ega mingit muud parameetrit. Inimesed võivad armuda endast väga erinevatesse vastassoo esindajatesse ning armumine sageli ei küsi, kas see on mõistlik või mitte.
Üldiselt kipuvad ebavõrdsed suhted kiiresti lõppema, mistõttu ei ole neid ehk kuigi mõistlik alustada. Olen isegi seda meelt ning pole siiani kunagi tõsiselt võtnud ühegi õpilase tähelepanuavaldusi. Ühel hetkel avastasin aga, et olen ühe oma õpilasega väga samal lainel ning hakkasin mõtlema selle üle, et kui hingesugulast on nii raske leida, kas tasub siis tõrjuda tundeid, mis tunduvad kohatud või mittekuhugiviivad.
Kuidas on võimalik üldse oma õpilasse armuda? Õpetaja on oma õpilasest ju teadmiselt enamasti üle ja ükski naine ei taha endale rumalamat meest.
Siiski pean ütlema, et ma ei tunne end oma õpilastega võrreldes targemana, gümnaasiumiõpilased on oma mõtlemises üsna iseseisvad ning neil on arutluskäike, mille peale ise ei tulekski.
Olen ajalooõpetaja ning oma tundides arutame sageli ühiskonnaprobleeme laiemalt. Pean tunnistama, et nii mõnigi õpilane on oma mõtetega suutnud mulle muljet avaldada, mis ongi tegelikult hea. Õpetaja peaks suunama oma õpilasi mõtlema ning avatud arutlused on olnud tundides vägagi viljakandvad.
Just nende kõige tulisemate arutluste käigus märkasin üha enam, et minu mõtted on ühe abituriendiga, tol korral oli ta veel 11. klassi õpilane, väga ühel lainel. Ehkki meil on küll eriarvamusi, on meie mõtlemisviis väga sarnane ja nii mõnedki arutlused, mida ta tunnis on arendanud, olen ka mina oma peas sama rada pidi läbi käinud.
Mõnikord viisid need arutlused selleni, et jäime veel pärast tundi edasi rääkima, kuni tunnikell kumbagi uude tundi kutsus. Mõnikord tekkis meil omavahel äge vaidlus ja raske oli nendest mõttevahetustest loobuda, kuna ühtpidi oli tema mõtteid huvitav kuulata ja õpetajana tundsin ka kohustust teda ära kuulata, teisalt arendas ja avardas see ka minu mõtlemist ning pakkus koolipäevale väga meeldivat vaheldust.
Ehkki mul ei ole kombeks oma õpilastel vahet teha, on siiski nii, et mõnede mõtetega on lihtsam nõustuda ning mõne õpilase töössesuhtumine muudab ta sümpaatsemaks. Kuigi ma olen püüdnud seda mitte välja näidata, tekib mõnikord raske olukord, kui tahaks ühe õpilase arutlusega pikemalt kaasa minna, teised õpilased aga ei pruugi sellest kasu lõigata, kuna neid see teema kas ei huvita või on ka aine seisukohast oluline juba teemaga edasi minna. Seega pidin üha sagedamini meie vestlused tunnivälisele ajale lükkama ning ütlesingi alati viisakalt, et kui ta soovib, võime sel teemal arutada hiljem kas vahetunnis või pärast koolipäeva.
Nii arenes meie vahel vaikselt sõprus, mis oli kahe võrdse inimese sõprus, ja ehkki olen umbes 10 aastat vanem ja haridustasemelt oma õpilasest märksa eespool, ei olnud mina nendes vestlustes enam õpetaja, vaid pigem kaasamõtleja.
Mõnikord katkestasime oma arutelud ning mõtlesin vesteldu üle järele, püüdsin leida uusi vastuargumente oma seisukohtade kaitseks ning uurida rohkem tausta, kust tema arusaamad olid jõudu saanud.
Koosveedetud aeg tegi aga oma töö ja hakkas mulle emotsionaalselt häirivalt mõjuma. Ühel hetkel avastasin, et suhtlen vist temaga liiga palju. Ma ei ole suhtes ja kuna veedan palju aega tööga seotult, kohtun ka vähe kooliväliste inimestega. Kui seda aga juhtub, satun siiski harva inimestega sügavatel teemadel vestlema.
Olen pidanud imestades tõdema, et vanus ei pruugi näidata sugugi ei inimese küpsust, elutarkust ega ka mõtlemisvõimet. Kahjuks on mul väga paljude omavanuste meestega igav, sest nad ei taha, ei oska või ei viitsi arutleda. Ja kui viitsivad, siis on neil enamasti kinnistunud arusaamad, mida nad keelduvad muutmast, mis aga kaotab arutluse võlu. Mind paelub vestlemise juures just see, kui järledused ei kivistunud ning mõlemal poolel on valmidus oma mõtlemist muuta ning teise erinevat seisukohta tunnustada, uusi vaatenurki omaks võttes avardades oma maailmapilti.
See on viinud mind mõttele, et mul on väga raske leida endavanust meest, kellega võrdselt suhelda. Ja kummalisel kombel tunnen just oma õpilasega suhelda end kõige võrdsemana. Kumbki meist ei ole teisest üle, tema austab minu vanust ja elukogemust ning mina tema iseseisvat ning isikupärast mõtteviisi.
On näha, et tunneme mõlemad teineteisega suhtlemisest rõõmu ning kuna meist on saanud sõbrad, on meie suhtlemine saanud ka justkui uue aluse.
Tema õpetajana olen ma tõrjunud igasuguseid romantilisi mõtteid ega pea mingil juhul võimalikuks suhte alustamist, vähemasti mitte nii kaua, kui ta on minu õpilane. Võimalik, et seda ei juhtu ka hiljem, kuid usun, et jääme sõpradeks ka siis, kui ta gümnaasiumi lõpetab ja ülikooli astub. Kindlasti elan tema edaspidisele elule kaasa ning ootan põnevusega, mis tema elust saab, kuna ta on suure potentsiaaliga noor inimene.
Lisaks kaasaelamisele tunnen aga ka kiidnumust, võin isegi öelda, et olen armunud. Armunud tema mõtetesse ja ka tema avatud olemisele. Noored inimesed on ikka ilusad, tema puhul olen aga leidnud ka hingesugulase.
Ehkki ma seda kunagi varem võimalikuks ei pidanud, olen leidnud end viimasel ajal mõttelt, et kui kunagi edaspidises elus peaksime avastama, et meil on vastastikune sümpaatia ja tunded, ei välistakski ma ehk midagi enamat. Eks ajaga selgub, mis elu toob, kuid see kogemus on mulle näidanud, et suhe õpilase ja õpetaja vahel ei pruugigi olla nii absurdne, kui ehk esmapilgul tundub. Hingesugulast leida on nii raske, võibolla siis tasuks tõesti anda võimalus kellelegi, kelle kaine mõistusega esialgu täiesti välistaks?
