Lugeja: õpetagem poeglastele mehised rollid eluks!

 (23)
Lugeja: õpetagem poeglastele mehised rollid eluks!
Foto: Ilmar Saabas

Poisse ja tüdrukuid kasvatatakse soorollidest tulenevalt erinevalt. Tüdrukute kontrollimisel sooviks, et maailm oleks avatud ja mitte keegi ei räägiks, mis kuulub tüdrukutele ja mis poistele. Poegadele on justkui suur soov õpetada, mis kuulub poistele ja meestele, sest muidu ei suuda poisid maailmast aru saada.

Lapsed ja noored, kelle käitumine erineb üldtunnustatud soorollidest, on diskrimineerimise ja vägivalla suhtes eriti tundlikud. Poisid on vägivallale vastuvõtlikud. Tüdruklik arg poiss saab kiiresti peksupoisiks. Ebameheliku poja ja mehe saatus on kuri. Alati leidub kiusajaid, kelle eest peab oskama ennast kaitsta, aga seda kõike ilma ise tulirelvi ja vägivalda kasutamata...

Ei usu, et sõjamängud õues või arvutis seda mõjutaksid. Pigem arvan, et oskamatusest oma vihaga toime tulla ei oska noored olla õnnelikud ja nautida oma nüüdset noorust, poeglapsed on justkui ilma igasugustest tunnetest.

Kui tüdrukud omavahel kohtuvad, siis suur osa neist embab tervituseks üksteist, kuid poeglapsed seda ei tee. Samuti ei emba vanemad ilmselt kodudes ega tänavatel üksteist. Seda peetakse justkui häbiks või ei peeta kohaseks. Vanemad ei näita kodus oma tundeid, vaid tahavad sellest oma lapsi säästa. Seega ei oska lapsed kasvada koos tunnete ja embuse maailmaga, ühiskonnast on kadumas hellus ja õrnus oma lähedaste vastu.

Seotud lood:

Noortele kasvavatele meestele peab näitama ja õpetama tundeid. Ainult siis on lootust, et meie seas ei sirgu viha täis põlvkond, kes ei oska midagi oma tunnetega pihta hakata. Selle tõttu suureneb enesetappude oht ja tekib oht ka kaaselanikele - pangaröövid, narkomaania, peretraumad, perevägivald, koolivägivald jne. Lastekaitse ei säästa raha, vaid võtab tunnetes pettunud noored enese hoolde. Täiskasvanud vanemad ei soovi osaleda nõustamistel, vaid jätavad selle pooleli või ei ilmu üldse kohale, ja see murendab noori veelgi.

Tunne, poeg! Tunne ja nuta, kisenda, imesta, naudi! Tunneta pettumusi, ürita neist vigadest õppida, leida midagi positiivset! Julge kõik sees toimuvad tunnete muutused välja tuua, enne kui need lihtsalt plahvatavad! Tee need nähtavaks ja julge küsida abi, leia endale usaldusisik, kes saab sind ära kuulata ja mõista. Ära pelga võtta vastutust ja kasvada täisväärtuslikuks meheks, pereisaks!

Iga last tuleb armastada sellisena nagu ta just nüüd ja praegu on. Igal lapsel on õigus olla maailma naba, parim ja kõige kallim. Armastus ei saa ega või olla tingimuslik. Peame kasvatama terveid noori.

Vanemad räägivad tihti poegadega: "Kalle, ära tee, ära mine, ei saa, mine ära!" Selline metoodika kordub tänapäeval kahjuks väga paljudes koolideski. Lapsi ei saa nii kamandada, sest nii ei mõista noor, mis on õige või vale, ja miks siis just nii on. Isegi koolides ei suuda psühholoogid aidata poistel leida just temale sobilikku teerada. Nii jäävadki paljud pojad kinni, sest neil omal puudub elukogemus ja samas ei julge nad proovida asju, milleks on ideed tulnud. Nii jääbki laps küüru ja surutud seisusesse ning pommitab ja tapab arvuti taga...

Kellelgi ei ole noorte jaoks piisavalt aega, et koos temaga tunnikenegi juttu vesta ja arutada maailma ja muud eluolu, ajalugu, huvitavaid avastusi ja kõike muud. Pole meil enam ühiskonnas traditsioonilisi toimivaid peresidki, isad–emad elavad lahus ja aina enam ka eri riikides ja kõik ehk ei kohtu enam kunagi. Lapsi saadetakse kas siia või sinna - see on tõsi, aga liiga kurb ja valus tõsiasi.

Kuid igal noorele on tarvis, et tal oleks keegi täiskasvanud usaldusisik, kellega saaks millal iganes ja millest iganes usaldusväärselt rääkida. Lapsele on hea näidata erinevaid täiskasvanuid ja käitumisi. Hoidkem oma poegi ja noori!