Lugeja: ootan uuelt valitsuselt lihttöö tegija tunnustamist!
Täiesti absurdne on iga päevaga aina enam aru saada, et kodumaale jäävad vaid eriliselt lollid või eriliselt leplikud. Vähesed suurema palga peale minejad on siiski mõne aja pärast tagasi tulnud, kuna ei kannatanud perest ja sõpradest lahus olla. On nad siis sellepärast nõrgad, või tuli mõistus koos kehaga koju tagasi, väikese palga peale virelema?
Vaikselt ajab juba tigedaks pidev lähedaste sõprade ja pereliikmete minemakolimine Eestist parematele jahimaadele. Enne seda otsustavat sammu muidugi vireletakse tublid aastad ning rügatakse kolmel töökohal korraga pangalaenu katteks raha teenida. Siis ühel hetkel hakkab pereisa mõne nädala kaupa üle lahe ära käima. Siis juba pikemalt suure raha teenimise juures olema. Parematel juhtudel toob pereisa ka oma kodumaale jäänud pere võõrriiki järgi. Halvematel juhtudel leiab aga töömuulaks saanud mees võõrsilt uue silmarõõmu ja loob järgmise pere.
Mu üheksakümne-aastane vanaonu utsitab igal kokkusaamisel edasiõppimisele. Vanahärra ei suuda aru saada, et ka tippspetsialistidele pole Eestis piisavalt töökohti. Kui kõik kodanikud on end viimseni ära harinud ja ootavad vaid paarituhande-eurose kuupalgaga pakkumisi, siis kes odavat lihttööd tegema hakkab?
Uuelt valitsuselt ootan lihttöö tegija tunnustamist. Ilma selle primaarsete ja vähem primaarsete oskusteta inimeseta jääb elu lihtsalt seisma. Kõike siiski ei suuda toredad robotid veel teha, ning inimesi on kahjuks või õnneks vaja ka monotoonsete ja lihtsate ülesannete täitmiseks. Küll aga ei taha sellest aru saada ei valitsuse esindajad ega ka ettevõtjad.
Alles hiljuti jagas oma kogemust Delfi lugeja, kelle tööandja supleb juba ammu kenakeses kasumis, aga alluvate palk ei ole isegi kriisieelsele tasemele tagasi jõudnud. Olen ka ise suurfirmas töötanud ning kuulanud sealseid palgatõusu lubadusi pea aasta. Kogu aeg anti mõista, kuidas ikka rahakesega on väga kitsas, kuigi omanik ja bürootegelased elasid aina laiemat elu.
Omamoodi fenomen on ka üle-euroopaliste poekettide palgapoliitika. Nimelt saab sama keti Eesti osakonna töötaja kordades vähem palka. Selgitused selleks on alati enam kui ajuvabad ning ajaksid pigem naerma, kui teema ise piisavalt tõsine poleks.
Uuel valitsusel on ees raske ülesanne: panna eestlased jälle oma riiki uskuma. Hetkel on levinud uskumus, et vaid jõukatel on siin hea elada. Ülejäänud niinimetatud madalama rahva seljast kooritakse aga kümme nahka, et eliidil oleks jätkuvalt mugav ringi sibistada. Huviga ootan uue valitsuse samme karjuva ebavõrdsuse leevendamiseks rahva elukvaliteedis.
