Lugeja on kuri: miks ülistatakse emadepäeva puhul ainult suurperesid või üksikemasid ja unustatakse normaalsed pered?

 (66)
Lugeja on kuri: miks ülistatakse emadepäeva puhul ainult suurperesid või üksikemasid ja unustatakse normaalsed pered?
Panthermedia, Scanpix

Otsustasin, et ütlen ka oma arvamuse välja. Ma olen väsinud sellest, et emadepäeva eel ja sel päeval endal saab ajakirjadest ja internetist lugeda ainult sellest, kui tublid on kümnelapselise pere emad ja kui kangelaslikud on üksikemad, kelle mees on surnud või jalga lasknud ja kui suurepärane lapsepõlv on olnud kõigil meie konnatiigi kuulsustel!

Keda me meediaväljaannetes näeme? Liis Lemsalu, Liisa Pakosta, Mailis Reps ja teised, kes on üle paari kuu erinevate väljaannete kaanel nagunii. Kõik räägivad sama juttu nagu iga kord ning kiidavad oma emasid taevani. Järgmiseks ujutatakse meid üle lugudega suurperedest, kes pealtnäha elavad imetoredat elu. Tegelikult me muidugi ei tea, mis toimub. Kas lapsed ikka naudivad seda, et ema on igal aastal korra sünnitusmajas ja suuremad peavad siis kodus õdesid-vendi kantseldama ning oma noore elu mähkmevahetuse peale kulutama. Kuid kaanepealkirjad räägivad teist: suurepärane ema, kangelasema, maailma parim ema jne…

Teiseks need üksikvanemad või puudega laste vanemad, kes igas ajakirjas vähemalt kaks lehekülge ruumi saavad. Selge, et üksi ei ole lihtne last kasvatada ja muidugi on puudega lapse ülalpidamine veel kordades keerulisem. Selle vastu ma üldse ei vaidle. Aga mind kui tavalist ema häirib, et selleks, et sinust räägitaks, pead sa olema nii väga eriline ja seda mitte alati positiivses mõttes.

Seotud lood:

Miks ei võeta ette ja ei tehta intervjuusid täiesti tavaliste ja täisväärtuslike peredega? Miks ma ei näe ajakirjades ja ajalehtedes lugusid täiesti NORMAALSETEST ja traditsioonilistest ema-isa-kaks last perekondadest, kes peaks ju olema meie ühiskonna alustalad.

Võtan näiteks iseenda. Ma olen abielus, mul on kaks last, kes käivad koolis ja saavad häid hindeid. Nad käivad trennides ja võidavad võistlustelt medaleid. Üks läheb laulu-, teine tantsupeole. Elame pangalaenuga ostetud korteris ja käime õhtuti jalgratastega sõitmas. Abikaasaga armastame teineteist ja loomulikult lapsi ning püüame nädalavahetustel koos midagi toredat teha. Kas keegi kunagi kirjutab sellest, et traditsioonilises mõttes on meie pere see normaalne? Ei kirjuta ju! Kui ma just poliitikasse ei lähe muidugi, siis on esikaaned garanteeritud...

Ma kirjutan seda pealtnäha kibestununa näivat juttu selleks, et väljendada tunnet, mis pea ia emadepäeva eel jääb. Tahaks ennast kõikide nende “väga eriliste” perekondade vahel ka mõnikord normaalsena tunda, aga jääb mulje, nagu minul ja veel tuhandetel teistel täiesti tavalistel peredel jääb midagi puudu, et meile tähelepanu pöörataks ja meie elustiili meedias kiidetaks. Emadepäev võiks olla terve pere päev ja pean siinkohal silmas täisväärtuslikku ning endaga kenasti hakkama saavat peret, mitte sünnitusmasinaid või võlgades elavaid ja abi paluvaid perelugusid.