Lugeja: olen haigetelt töökaaslastelt küsinud, millal nad viimati haiguslehel olid, ja saanud vastuseks, et mitte kunagi!

 (60)
Picture 042
Foto on illustratiivne

Oma ametikohal pean päev läbi inimestega suhtlema ning sügise saabudes korjasin korraliku viiruse üles. Loetud tundidega halvenes enesetunne nii hulluks, et veetsin terve laupäeva erakorralise meditsiini osakonnas. Istusin ootesaalis ja pisarad lihtsalt voolasid mööda põski alla. Mitte valust vaid hirmust oma töökoha kaotuse ees!

Nii ma seal erakorralises siis istusin nagu hunnik õnnetust. Tervis oli enam kui täbaras seisus ja mitte mingit klienditeenindust ei suutnud ma sellest hetkest alates vähemalt nädala jooksul küll kellelegi pakkuda.

Peast käisid läbi palganumbrid, mille kaotan, kui julgen haiguslehele jääda ja töölt eemal viibida. Väga haleda ja väiksena tundsin end seal, keset kulusid ja järjest väiksemaks muutuvaid tulusid. Lõpuks tuli peale jõuetu viha meie inimese tervisele vaenuliku sotsiaalsüsteemi pärast!

Näen pidevalt kolleege, kes tulevad tööle tugeva nohuga või värskelt põetud kõhuviiruse järel. Olen küsinud, millal nad üldse viimati haiguslehel olid. Vastuseks olen alati saanud, et nad ei mäletagi sellist juhtumit. Järelikult töökohal ongi soovitatav, kui kõik haigused käigu pealt läbi põetakse või haiguspäevad kuidagi asendajatega ära kaetakse.

Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, miks eestlane ei ole väärt enda tervise parandamise võimalust kodustes tingimustes. Miks peab Eestis töötav inimene hirmuga haigena tööl käima, sest muidu kaotab ta kuu sissetulekust absurdselt suure osa?

Ja siis käib mingi huilgamine, kui haige ikka eestlane teiste eurooplastega võrreldes on. Jah, ongi haige, kui isegi külmetushaigust ei julge ta kodus rahulikult läbi põdeda, vaid käib töökohal läkastamas ja tatistamas.