Lugeja: oleme digimaailmas võõrandunud päris elust

Internet jõudis massidesse mõnikümmend aastat tagasi. See on teinud palju head ning aidanud kaasa tehnika arengule, kuid inimesi on see muutnud aina apaatsemaks ja meid üksteisest võõrandanud.

Hiljuti trükkis üks Eesti ajaleht ära 10 lauset, mille ütlemise eest oleks 30 aastat tagasi hullumajja pandud. Näiteks oleks 30 aastat tagasi polsterdatud seinte vahele pandud, kui oleksid öelnud: "Ma lähen metsa seenele, aga sa helista mulle. Saatsin sulle 10 minutit tagasi kirja, oled selle kätte saanud? Ma tegin eile II maailmasõja Hitlerina läbi."

Tänapäeval kõlab see tänu tehnika arengule loogilisena, kuna arvutimängudes saab Hitlerina vallutada maailma ning tänu nutitelefonidele oleme kättesaadavad igal pool, kuid 30 aastat tagasi oleks see veider olnud – lausa hullumeelne.

Kahjuks on inimesed aga hakanud tehnikaimede tõttu üksteisest kuidagi võõranduma. Kooskäimise asemel eelistatakse suhtlusvõrgustikke ja grupivestlusi ühes vestlusaknas. Näost näkku rääkimisele eelistame e-kirju. Kas niimoodi peaksidki inimesed ehk sotsiaalsed olendid elama?

Mäletate seda aega, kui mobiiltelefonide ekraanid olid nii väikesed, et sealt sai lugeda ainult sõnumeid? Nüüd on telefonidel suured ilusad ekraanid, millega saab surfata suhtlusvõrgustikes, telefonidega saab teha pilte ja postitada neid internetti, kuid sotsiaalne tunne on siiski hääbumas. Oleme küll loonud endale targa tehnika, kuid oleme ise selle juures sotsiaalselt rumalamaks jäänud.

Vanasti ei olnud internetti, suhtlusvõrgustikke ega ka mobiiltelefone, kuid ometi said kõik tööd tehtud ja elu elatud. Eluea pikkus polnud ehk nii kõrge kui tänapäeval, kuid inimesed suhtlesid rohkem.

Facebooki looja Mark Zuckerberg ütles kunagi, et tema suhtlusvõrgustiku eesmärk oli ühendada inimesi. Seda on ta ka suutnud, kuid seejuures on teatud inimlikud omadused hääbumas.