Mu vanem õde elab ja töötab maal. Paar aastat tagasi kolis ta kuhugi kolkasse, kus tal pole ei dušši, pesumasinat ega ka sooja vett. Seetõttu käib ta igal nädalavahetusel meie Tallinna-kodus, kus elan mina. Iga kord, kui ta tuleb, on tal miskipärast süda paha. Sõbrannad soovitavad tal aina arsti juures käia, kuid ka arst ei oska pidevale iiveldusele põhjust leida.
Kuid küsigu minult, sel on lihtsamast lihtsam põhjus: ta sööb pidevalt halvaks läinud toitu.
Õde on toiduga äärmiselt kokkuhoidlik. Ma ei ole veel näinud, et ta midagi ära viskaks. Ka poes püüab ta odavamalt läbi ajada. Samal ajal ostab ta endale lennupileteid maailma erinevatesse otstesse või ostab hunnikute viisi kokku vanu raamatuid, mida ta kunagi ei loe. Isegi maale ei vii. Mina pean neid linnas ühest hunnikust teise tõstma.
Teeme ikka linnas koos süüa, vahel jääb toitu ka üle. Tõstame selle külmkappi, õde sõidab ära. Minul aga pole meeles seda kohe ära süüa ja pärast teist päeva pole ka erilist isu, nii et tagasi tulles leiab ta eelmise nädala toidu ilusti külmkapist üles.
Eelmisel reedel linna prantsatanud, avas ta koju jõudnuna külmkapi ja kergitas potikaant. "Ooo, mis siin on! See on ju nädal aega vana!" imestas ta ning tõsis poti külmkapist välja, selle sisu aga endale taldrikule.
"Itaallased ütlevad juba pool tundi pärast pasta valmimist, et see on ammu vanaks läinud, ja käsivad selle ära visata," itsitab ta ise vanu külmi hakklihaga makarone närides, pärast seda kui on need üle nuusutanud ja enda jaoks kõlblikuks tunnistanud.
Ja siis hakkab see plaat jälle kerima: "Mul on paha olla, mul pea valutab, mul kõht valutab." Ja nii igal nädalavahetusel.
Ühel laupäeval tegime ahjus sooje võileibu. Kuna ketšup teda ei rahuldanud, läks ta külmkapist alternatiivset kastet otsima ja leidis vana majoneesipaki. "Kuu aega vana majonees," naeris ta sellega oma võileiba üle ujutades. Mul läks seda koorikuga kollast ollust vaadetes süda pahaks.
Kui miski on külmkapis vanaks läinud ja tal ei ole parasjagu selle asja isu, siis ta valmistab sellest mingit toitu. Vana hapukoore paneb koogi sisse ja nõnda edasi. Ja kui siis tema sõbratar meile saabub, pakub ta seda nagu muuseas ka talle. Sõbranna on juba kogemustest õppinud ja küsib alati üle, millistest ja millise kuupäevaga komponentidest toit on valmistatud. Õde ainult vaikib selle peale või teeb mõne ebamäärase häälitsuse, pidades sõbrantsi snoobiks, kes toidu säilivukuupäevadest liiga suure numbri teeb.
Ükskord pakkus ta jõulude ajal süüdimatu näoga eelmisest aastast sügavkülma unustatud verivorste, mille sõbranna pahaaimamatult nahka pistis. Ta ei osanud midagi kahtlustada, sest verivorst on ju hooajakaup. Pärast, kui teada sai, oli päris ehmunud. "Ega sügavkülmas ei lähe asjad vanaks," selgitas õde, et polnud põhjust säilivuskuupäevast juttugi teha. Oleks võinud siiski mainida.
Niisiis sööb õde ära kõik meie koju vedelema jäänud vanad toidud, mistõttu ütlesingi talle, et ta peaks keskkonnakaitsjatega liituma, ning lisasin, et ta on nagu õde koera rollis. Ta ainult naeris selle peale südamest, sõi üle-eelmisest päevast ahjus vedelenud kuivanud kartuleid edasi ning läks seejärel oma paar tundi tagasi ostetud Itaalia keele õpikut sirvima.
Kõige kummalisem on, et paar tundi enne seda, kui koos linnas jalutasime, mainis ta Viru keskuse sissekäigu juures ühtäkki, et ega modellid küll õnnelikud pole. "Miks sa seda arvad?" küsisin. "Noh, nad ei saa ju korralikult süüa!" Kas toidust siis sõltub õnn, imestasin. "Muidugi!" ütles õde. Minu õde, kes ise sööb pidevalt vanaks läinud toitu. Uskumatu!
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
