Nende vanade ja väetitega on pahatihti see teema, et bussi peale tormamises ja seal trügimises on nad küll medali väärilised. Turukotiga lajatatakse jalgadesse ja küünarnukkidega selga, et ihaldatud koht vallutada.

Ma saan aru neist vanainimestest, kel tõesti seismisega raskusi. Küll aga ei mõista ma neid eakamaid, kes niigi päev läbi kodus teleka ees lösutavad ja siis tulevad bussi edasi lösutama. Samal põhjusel ei paku mina igale vanainimesele istet, kui olen ise töö juures päev läbi seisnud. Veerand tundi lisaseismist bussis ei kõla üldse mitte ahvatlevalt. Kui aga märkan, et inimene tõesti on nõrgavõitu, lasen ta kohe enda istmele.

Pealkirja juurde tagasi pöördudes: bussis püsti seistes on enam kui keeruline last turvaliselt kinni hoida. Siiamaani olen oma kehast talle turvavarjendi ehitanud, et keegi põnnile kotiga haiget ei teeks või peale ei astuks. Ise ühe käega käetoest kinni hoides ja teise käega lapsel kombekast haarates me need veerand tundi lasteada kõigume ja rapumegi.

Samal ajal istuvad meie ees tublid teismelised ja songivad näpuga nutitelefonis. Pakun, et arusaamine jõuab nendeni alles siis, kui nad ise lapsega bussis seiklema peavad hakkama. Ega enne teema ju inimest torgi, kui ise sellega elulist kokkupuudet pole. Seniks aga head nutitelefonis sonkimist, viisakad noored bussireisijad!