Suurimaks mureks on aga see, et Tallinna linn ei paku enam nii pisikestele kohta. Mis siis, et vanemahüvitise lõppemine jääb juba kaugesse minevikku.

Üks magus põhjus on muidugi see, et kolme- kuni nelja-aastaseid lapsi on Tallinnas väga palju (loe: liiga palju järjekorras). Lasteaedadel on lihtne võtta aiarühm, milles on rohkem lapsi kui sõimes. See tähendab lasteaiale ju "rohkem pearaha".

Paistab, et Tallinn ongi seda teed minemas, et suuremale osale alla kolmeaastastele lastele ei olegi tulevikus enam kohti, vähemalt mitte Nõmme ega Pirita piirkonnas. Rääkimata sõimeealistest lastest. Ometi on vanematel vajadus tööle minna.

Kaks aastat tagasi lapse sündides anti kenasti kohe pärast sündi võimalus laps kolme lasteaeda järjekorda panna. Hoolimata sellest ei vaevunud keegi teavitama, et reaalset kohta võin loota alles heal juhul, kui laps hakkab kolmeseks saama. Samuti kuuleb ikka, et kellegi tuttava tuttav on saanud koha, kuna on käinud mangumas, nurumas või ulatanud "abistava käe" toetuse näol.

Unistus laps koos suurema lapsega ühte lasteaeda saada ilmselt unistuseks jääbki. Minu jaoks on lausa absurd mõelda, et viin kõigepealt ühe lapse ühte lasteaeda ja siis sõidan teisega teisele poole.

Selle asemel, et laps kodu lähedale lasteaeda saada, pakutakse mulle kohta kuhugi kümne kilomeetri kaugusele - et ikka ummistaksin neli korda päevas edasi-tagasi sõites Tallinna linna. Siis imestatakse, miks autosid liigub linnas nii palju. Bussirajad on muidugi veel omaette ahvatlus hommikuti Lasnamäe või Mustamäe poole sõitmiseks.

Oleme oma kodu rajanud Nõmmele. Mulle meeldib selle aura. Just sellist "linn linnas" kasvukeskkonda olen soovinud oma lastele ning ka meie töökohad asuvad siinpool. Milline soov peaks mul olema laps viia hommikuti näiteks Lasnamäele või Mustamäele? Kõik lapsed, kellega ta koos kooliteed peaks alustama, käivad ju siin kodu ümber lasteaias.

Ma ei kavatse tegelikult niisama nuriseda. Minu meelest on lahendus täiesti käega katsuda! Kogemuse olen saanud oma vanema lapse rühmast.

Kui minu vanem laps läks kaheselt sõime, siis tema rühmas olid julgelt 90 protsenti emadest kas beebidega kodus või kohe sünnitamas. Varasemalt ei lubatud vanemahüvitise saamiseks seaduse järgi lastele suuremat vanusevahet kui 2,6 aastat. Need emad ju tegelikult reaalselt lasteaiakohta ei vajanud, et tööle minna.

Minu ettepanek oleks lihtne: kõigi perede, kes saavad riigilt vanemahüvitist, alla kolmeaastane laps lasteaiakohta ei saa.

Arvestus võiks siis käia vastavalt kooli minekule. Kindlasti on seal palju agasid, näiteks kui ema sünnitab uue lapse õppeaasta keskel. Meie riigil on siiski ülevaade nii rasedatest kui ka vanemahüvitise maksmisest, dekreeti minemistest ja nii edasi.

Kindlasti on võimalik luua mingi kava, kuidas selekteerida neid, kes reaalselt kohta ei vaja. Nii saaksid koha sõimerühmadesse need, kes seda tõesti vajavad. Näiteks üksikemad, keda ei ole meil kahjuks mitte vähe, või pered, kus on vähemalt kolm last. Ka nende puhul käiks kindlasti erahoid üle jõu. Isegi, kui mõlemad lapsevanemad töötavad.

Samuti on peredel terav probleem kolimise korral. Kui kavatsed näiteks maalt linna või Piritalt Nõmmele või Lasnamäelt Mustamäele kolida, siis last pead sa endistviisi vedama endisesse elukohta lasteaeda, sest uut kohta lihtsalt ei ole ja vahetused pole ka seaduslikud.