Lugeja: Narva noor tajub meie poliitikat venelaste suhtes vaenulikuna

Ida-Virumaa venelased on eestikeelsest keskkonnast ära lõigatud ja nende võimalused meie riigis hakkamasaamiseks on üsna väiksed.

Mul ei ole eriti venelasest sõpru. Kunagi mõni oli, aga nüüd tundub selline võimalus üsna nullilähedane. Hiljuti aga sattusin sõbra kaudu (kes on ka venelane, aga saanud eestikeelse hariduse) kokku ühe Narvast pärit venelasega. Hakkasime suhtlema ja avastasin enda jaoks täiesti teise maailma.

Kui minu jaoks on Eesti riik väga normaalne koht, kus elada, siis tema tajub meie poliitikat natsionalistlikuna ja venelaste suhtes vaenulikuna.

Jah, eesti keelt ta ei oska. 12 keskkooliaasta jooksul pole midagi eriti külge hakanud, Narvas, kus üle 95% elanikkonnast on venekeelne, ei ole seda kellegagi praktiseerida, terve pere tarbib venekeelset meediat, poes ja tänaval saab hakkama vene keelega. Nii et isegi hea tahtmise juures on päris raske eesti keel selgeks saada, kui pole just üks õnnelikest, kes keelekümblusklassi õppima satub. Meie rääkisime omavahel inglise keeles, mida ta oskas sama hästi kui mina.

Dima vanematel ei ole Eesti kodakondsust, nad on halli passi omanikud. Nende keeleoskus ei võimalda kodakondsuseksamit ära teha. Selle selgeksõppimine olukorras, kus ümberringi on ainult venelased, tundub üsna võimatu.

Dima ise tahab eesti keele selgeks saada. Ütleb, et ilma selleta ei ole tal mingit tulevikku: mingit normaalset tööd ei saa, eesootav tulevik tundub üsna lootusetu.

Kahjuks oli kohtumine põgus, ei jõudnud kõige kohta täpselt uurida. Selline mulje jäi, et kerge tal tõesti ei ole. Kahju on sellest, et üle kahekümne aasta pärast iseseisvumist ei ole me suutnud ikka saavutada seda, et vene koolis õppides õpilane eesti keele selgeks saaks. Probleem on ilmselt see ka, et eestlased ja venelased ei suhtle omavahel üldse.

Mingi jama peab igal juhul olema, sest kui inimene saab ise aru, et tal ilma keeleoskuseta mingit tulevikku ei ole, aga keelt ikka ei oska, siis äkki ei ole asi ainult temas endas?