Lugeja: mu perearst ei mäleta mitte midagi

Olen kuulnud väga naljakaid lugusid kooli medõdedest, kellel oli iga nädal mingi kindel salv või tablett, mida ta iga häda puhul soovitab. On räägitud ka mingist müstilisest roosast tabletist, mida lastele jagati, ilmselt oli tegu plaatseboga, kuna koolis jagub hulganisti ju simulante, kel küll pea või kõht või mistahes valutab, peamine, et ei peaks tunnis olema.

Kurbnaljakas on aga see, et minu oma perearst kipub vahepeal olema samasugune naljanina. Ja mulle tundub, et ta ei ole selle poolest sugugi harukordne.

Perearstisüsteem on väga tore ja puha, aga ehk on sellega siiski veidi ka nii, et kui keegi on kõigearst, ei ravi ta õigupoolest õieti midagi.

Kõige toredam asi perearsti juures on, et temaga saab muhedalt juttu puhuda ja eks ilmselt selle tarvis ta suuresti olemas ongi. Mu sõbranna on oma muldvanast perearstimemmest rääkinud arvukaid lugusid, mis mu, kõht kõveras, naerma panevad ja ega minu arst ka tegelikult alla ei jää.

Nagu mu sugulase koolimeedik, on temalgi omad soovitused. Alati, kui olen enda arvates hirmus haigeks jäänud, soovitab ta mul kurku kuristada, palju juua ja puhata. See ongi põhiline, mida ta mulle alati räägib. Ja ega ma ei saa midagi ette heita ka: alati olen ma lõpuks terveks saanud.

Et numbrit eriarstile perearstilt peaaegu et välja peab pressima, on ilmselt paljudele tuttav lugu. Aga õnneks mu perearst eriti ei tõrgu ka. Sama on analüüsidega: viimati rääkisin talle, et tänapäeval on kopsupõletik sageli peaaegu et sümptomiteta kulgev ning ta noogutas agaralt kaasa ja andis kohe saatekirja vereproovile. Õnneks mul midagi viga polnud ja tuli välja, et tal oli õigus: pole põhjust pabistamiseks.

Minu perearst on tõeline rahu ise. Mis tahes hädaga ta juurde lähed, alati võtab ta asja nii rahulikult, et see tundub lausa kahtlane. Mõnikord ma olen mõelnud, et appi, äkki juhtub midagi ja perearst ei pane tähelegi.

Sellepärast olin ükskord väga üllatunud, kui põiemurega tema juurde pöördusin ja ta väga tõsiselt probleemiga tegelema asus. Ma lausa muigasin, ta oli ikka väga tõsine. Õnneks mul oli ainult väike põletik, ta kirjutas tabletid ja kõik sai korda. See olukord kinnitas mulle, et ilmselt on tal asjad ikka enam-vähem kontrolli all.

Kõige koomilisem on aga tema juures, et ta ei mäleta mind üldse. Mõnikord on mulle küll öeldud, et mind on võimatu unustada, kuid ilmselt mu perearsti kohta see ei kehti. Kuigi ta peaks väga hästi mu perekonda teadma, on peaaegu et perekonnasõber, vaatab ta mind alati nii hämmingus näoga, et kes mina küll selline olen.

Ükskord ta tervitas mind lausa vene keeles, küsides, kuidas mu perekonnanimi on. Ma ei tea, kas ma olen venelase nägu või milles asi. Oleme ka temaga mitmeid kordi minu tööst vestelnud, aga iga järgmine kord tuleb talle täiesti uudisena, kus ma töötan ja kes ma õigupoolest üldse olen.

Eile läksin jälle arsti juurde tervisetõendit pikendama. Kopsupilt on kohustuslik, kuid arst ütles, et teeme vereproovi ka, et polegi ammu teinud, ehkki kevadel, kui viimati arstil käisin, alles tegin. Mulle see torkimine üleliia just ei meeldi, aga eks tuleb ära kannatada.

Aga ei, ma ei kurda, olen ju kõigist haigustest siiani terveks saanud ja kui saab nalja, on see ju lisaboonus. Eks huumoril on tervenemise juures oluline roll, võibolla sellele ta rõhubki.

Soovin jõudu kõigile perearstidele, sellist tööd endale küll ei soovi: päevad läbi haigeid inimesi näha. Võimalik, et kõige kergem ongi seda taluda nii, et unustad, unustad, unustad ja iga kord patsienti vastu võttes tutvud temaga uuesti.