Tegelikult on väga raske leida endale sobivat toodet. Ja seda ka suurtes ostukestes. Näiteks mul oli vaja valget varrukateta või peente paeltega särki, mida ühe teise särgi alla panna. Leidsin küll mõned särgid, aga need ei sobinud, sest need olid sama läbipaistvad kui mu teine särk. Kuna nendest poleks mingit kasu olnud, siis ma ei ostnud neid särke.

Niisiis see särk on mul praegu kapis ja ootab kuni ma leian mõne särgi, mida selle all kanda.

Ka toidupoodides on väga raske leida sobivaid tooteid mõne erilise toidu jaoks. Ma ei hakkagi lootma, et meil Eestis müüdaks maapähklivõid ja šokolaadi komme. Aga mõnda pealtnäha lihtsat toodet on ikkagi raske poest leida. Näiteks on poest võimatu leida šokolaadinööpe, mis poleks kaetud värvilise glasuuriga (neid, mida saaks koogi sisse panna). Olen neid paar korda poes kohanud. Selveris müüakse neid erinevate kampaaniata ajal. Aga kuna sooduskampaaniaid pole iga päev siis, kas ma pean neid kommikesi ostma kümnete pakkide kaupa korraga? See küsimus tekib nii nende nööbikommide kui ka muude toodete kohta, mida poes müüakse ainult teatud kampaaniate ajal.

Omaette nähtuseks on Eestis väikesed külapoed. Ma ei loodagi, et seal müüakse sama laias valikus kaupa kui mõnes supermarketis ning et hind oleks sama soodne. Aga kui poes pole peale saia ja vorsti peaaegu mitte midagi muud? On ka natuke paremas seisus külapoode, kus võib suurema vedamise puhul saada ka paari kummikuid või jalgrattale õhukummi. Neid pole ka, kes teab kui suure valikuga, aga peamine, et need on seal.

Mõnel paremal päeval võib leida külapoe juur- ja puuviljaletist peale sibula, kartuli ja porgandi ka näiteks pirne või viinamarju. Muidugi ei pruugi need olla enam esimeses värskuses, sest külapoodides on tavaliselt kombeks, et kaup on väljas niikaua, kuni see süüa sünnib.

Kui nüüd tegelikult mõtlema siis ei see kaubandus kõige hullem. Alati võiks ju hullemini. Aga arenguruumi on veel palju. Ja kes teab, mis seisus on meie poodide kaubavalik siis, kui tuleb euro. Tuleb loota parimat.