Kirikute uhked hooned on ebaefektiivsed – nad seisavad lihtsalt suletuna ja kasutult, kuigi nende ülalpidamine ja remont on väga kallis. Kiriku uksed on peaaegu kogu aeg kinni ja avatakse ainult loetud tundideks nädalas. Sellegipoolest oodatakse kiriku vaeselt liikmelt, et see neid seisvaid hooneid oma napist palgast üleval peaks.

Pastori võiks kirikust leida vähemalt viis päeva nädalas ja kaheksa tundi päevas, nii nagu ka tavainimene tööl peab olema! Kui mina enda jaoks usu leidsin, siis otsisin terve tööpäeva Tallinnast kirikut, kuhu sisse astuda, aga kõik olid lukus! Miks me peaks üleval pidama suuri hooneid, kui keegi seal ei töötagi?

Näiteks Oleviste kirikus on vähemalt viis pastorit – seal saaks isegi hommikuse ja õhtuse vahetuse sisse viia, aga tegelikult saab pastoritega rääkida ainult seitsmel tunnil nädalas. Kas see tundub mitme tuhande liikmega koguduse jaoks piisav? Niimoodi ei saa inimesed oma muredega jutule ja kirik kaotab mõtte.

Kui vaadata erinevate koguduste kontakte, siis raske on leida pastorit, kes jagaks oma telefoninumbrit, e-kirjadele aga reeglina ei vastata.

Ja miks ei võiks kirikud olla avatud kodututele ja vaestele? Ööbimiskohtadest aetakse nad ju päevaks tänavale, kusagile neil minna pole, sõidavad terve päeva ühistranspordiga. Miks nad peavad mööda tänavaid kondama, liikmed külmast kanged? Samal ajal seisavad suured kirikud tühjana.