Lugeja: mida igavam ja raskem mul on, seda õnnelikum olen

Keskkond mõjutab inimest väga palju, tuleb välja. Inimesed meie ümber, esteetika, valgus - kõik avaldab oma mõju. Elanud terve elu põhimõtteliselt Tallinna äärelinnas, ühes ja samas majas, otsustasin ühel hetkel pakkida asjad ja kolida maale. Nüüd, mitu aastat hiljem, võin tõdeda, et olen muutunud rahulikumaks, õnnelikumaks ja paremaks inimeseks.

Looduslähedus

Enne maale kolimist ma isegi ei teadnud, mis on vaikus, kui palju valgust annab kuu laternateta tänaval, kui ilus võib olla pea kohal lendav pardiparv. Ma polnud kunagi lähedalt näinud lehmakarju ega isegi rebast.

Tõik, et koduteele asudes on ümber loodus, annab rahu ja puhkust. Hingad sisse ja hingad välja ning närvid puhkavad. Lihtsalt hea on olla.

Igavus teeb head

Maal ei ole teadupärast kohvikuid, baare ja ööklubisid. Kinod ja teatrid on kaugemal, nende külastamine vajab planeerimist. See tähendab, et igapäev on küllaltki igav. Ka inimesi on vähe.

Samal ajal on tegemist rohkem kui linnas: oma aed ja oma maja võivad võtta ära kogu aja, kuid see pole sugugi nii ebameeldiv kui linnakorteri koristamine. Ahju- ja pliidikütmine on rutiin, aga mitte mitte ärritav rutiin. Pigem selline, mis hoiab parajal määral tegevuses, pakub eluraskusi, kuid sellevõrra ka hingepuhastust. Raskused ju õilistavad.

Inimesed on head

Mida rohkem linna, seda rohkem ameerikalikkust, small talki, katteta lubadusi, näivust. Maal on heal juhul viis inimest, kellega aeg-ajalt kokku puutud. Kõik teavad sind niikuinii, nägude tegemine ei toimi. Pole võimalustki, et väljaspool kodu tuntakse sind kui kuldse südamega inimest, samal ajal kui kodus naist peksad. Pole mingit vajadust nägude tegemise järele ja see on vabastav.

Kuna inimesi on vähe, on nn omainimesi, kellega hingesugulust tunned, raskem leida kui linnas. See muudab aga lähedased eriti väärtuslikuks. Sõpru ja perekonda on raskem unustada "kiire elu möllus", nad on pidevalt su südames ja meeles.

Ka võõramad inimesed ja lihtsalt naabrid on rohkem olemas. Inimesed suhtlevad maal vähem, aga kui üksteist aidata saavad, siis ikka aitavad. See on kena. Mind ei ole võõrad inimesed vist kunagi nii palju aidanud kui maal. Ja keegi ei ole neist endam ka päriselt võõras, ehkki me Facebookis kunagi ei suhtle.

Asjalikkus

Maal vaikuse ja katsumuste keskel hakkad mõtlema, mis on elus tõeliselt tähtis ja mida sa õigupoolest saavutada tahad. See on uskumatu, kui palju inimene tegelikult teha suudab, kui ta vaid end kokku võtab.

Mu enda iseloom on muutunud palju tugevamaks, olen stabiilsem ja harmoonilisem kui varem. Ma ei hüppa enam ühelt tegevuselt teisele ega kaota valikuterohkuses pead, sest valikuid on vähemaks jäänud ning samas olen ka õppinud, kui suur jõud on järjepidevusel.

Minu jaoks ei ole enam oluline välja paista, nagu oli linnas. Ma ei tee enam asju selleks, et inimesed seda näeksid, sest maal niikuinii ei näegi eriti keegi, mida ma teen. Õieti kedagi nii väga ei huvita.

Tunnen, et olen parem inimene kui varem. Ja kummalisel kombel: mida igavam ja raskem mul on, seda õnnelikum olen. Kes oleks seda osanud arvata?