Lugeja: meie noorte tervis ei pea töökoormusele vastu

 (20)
Arstina Soomes
Foto on illustratiivneFoto: Ester Vaitmaa

Eesti noorte põdurast tervisest andis kõneka ülevaate ka Kanal 2 modellisaade. Seal tuvastas ortopeed kõigil noortel neiudel probleeme luudega. Mis toimub meie noorte põlvkonnaga ja kuidas nad tööturul üldse hakkama saavad?

19-aastane noor rallihuviline neiu valutab oma põlvi ning sai eluaegse rallisõidukeelu. Ta ei taha aga otsusega leppida ning valuga koos tikub hinge aina suurem trots. On täiesti mõistusevastane, et noor täisjõus neiu ei saa enam oma noorust nautida. Selle asemel neelab ta peoga "vanainimeste tablette" ning eitab eesootavat musta stsenaariumit liigeste täielikust hävinemisest. Milline tööandja tahab tööle nii haiget noort?

Samal ajal eelistatakse just suurt füüsilist pingutust nõudvatel ametikohtadel noori naisi. Näiteks ettekandajatena teevad noored naised ja tulevased emad üle-kaheteistkümne-tunniseid vahetusi. Palk kui selline ei küündi tavaliselt palju üle miinimumi, kuid soovijad on ukse taga reas ootamas.

Minu elu esimesed helged oma raha teenimise kogemused sain varajases noorukieas. Sai malevas aedu värvitud, umbrohtu kitkutud ning grupis vajalikke haljastustöid tehtud. Noort inimest on ju vaja hakata varakult tööeluga harjutama, et ta loodriks kätte ära ei läheks.

Reaalse täiskohaga ameti ning suvise vahva laagri erinevus on muidugi kolossaalne. Minu esimeseks päris raha teenimise tööülesandeks sai kuueteist-tunnine seismine. Pärast esimest nädalat ei tahtnud hommikul kohe üldse mitte oma ümmarguseks muutunud kandadele astuda. Ometi suutsin sel elualal vastu pidada tubli aasta. Mälestusmärgiks on sellest siiani jäänud piinav seljavalu.

Seotud lood:

Praegusel ametipostil tuleb erinevalt eespool mainitust istuda. Teha seda terve ööpäev järjest ning vastu pidada. Seljavalu on saanud omale uue sõbra kogu keha liigestepõletiku näol. Tundub, et üks aasta on maksimaalne aeg, kaua keha talub talle pandud stressi ning ebaloomulikku asendit. Pärast selle aja möödumist on kingiks saadud järjekordne valu, mis üldjuhul jääb surmani saatma.

Ekstreemsematest tööl juhtunud apsakatest meenub lähedase inimesega elupäästja ameti pidamisel juhtunu. Õppuste käigus tõmmati mees valede võtetega jääaugust välja ning tagajärjeks oli tugev seljavigastus. Mingit hüvitist tööandja isegi maksis, kuid teatavasti ei osta tervist mitte mingi raha eest tagasi.

Toon näite ka kolmekümne aasta monotoonse töö mõjust inimkehale. Lähedane naisterahvas on just nii kaua pidanud koka ametit. Hetkel jääb õndsa pensionipõlveni aega üle kümne aasta, kuid õpitud ametil jätkata on võimatu. Selleks on põlved end läbi kulutanud ning nõuavad proteese. Kõige kurioossem loo juures - töövõimetust sellise operatsiooniga taotleda ei saa. Tegu olevat loomuliku kulumisega ning kedagi ei huvita, et inimese reaalne elukvaliteet ning töövõime on alanenud.

Hiljuti arutasime tuttava noore naisterahvaga, kas meie vanuses inimesed peavadki muretu pensionipõlveni vastu. Kummalisel kombel on eelmine põlvkond meist sitkem ning kulutab tõsiste vaegustega vähem arstikabineti uksi. Või ongi vanemad inimesed harjunud hommikust õhtuni valudega võideldes rassima?

Möödunud aegadel ei katnud toidulauda nii rikkalik valik, kuid see jäi kemikaalidest kordades puhtamaks. Tänapäeva inimesed söövad ühe toidukorraga sisse terve Mendelejevi tabeli. Pädevaid uuringut liigse keemia toimest inimkehale ei ole minu silmad näinud ega saagi nägema. Maksimaalne kasum tootjale paneb paika, mida poeletilt saada on.

Mind ootab peagi ees töökohavahetus ja sellega seoses pendeldab peas küsimus, milline amet säästab enim tervist? Kiirelt eeldaks, et kontoritöö on lihtne ja mugav. Silmad ja liigesed selle seisukohaga ei nõustu. Järgmise valikuna tundub tulusana tootmistöö. Mõeldes puidu- ja metallitööstuse peale, tuleb silme ette tolm, müra ja kuumus.

Paratamatult jääb selline mulje, et mainitud ebasoodsates tingimustes võib terveks jääda vaid masin. Kuigi ka see masin vajab regulaarset õlitamist ning hooldust. Kes aga õlitab ja hooldab habrast ning kergelt rikki minevat inimkeha? Masina puhul on varuosade paigaldamine muretu ning kiire toiming. Kas sama kehtib ka elusorganismi puhul?

Minu jutt võib mõnele paadunud töönarkomaanile kõlada haleda pirinana. Selle töömurdjaga soovin aga kohtuda kümne aasta pärast. Selleks hetkeks on tema tervis otsad andnud ning mingit toetust riigi ega tööandja poolt loota ei ole. Hädise ja haigena on vaja ise vanaduseni välja vedada. Siiski saab samal ajal vastu rinda taguda ning kiita, kui tublit tööd on elu aeg tehtud. See korvab kõik.