Palk on tehtud töö eest saadav tasu. Kui kõik näevad tulemuse nimel võrdselt vaeva, peaksid nad ju ka võrdselt palka saama. Ometi ei kipu see alati nii olema, ning ka kollektiivides kipuvad naised võrreldes meestega saama väiksemat palka, mis sest, et panus on olnud kõigil ühesugune.

Eesti on piiririik ja ääremaa, mille majanduse veduriks on eksport. See tähendab, et Eestis toodetakse midagi, mis siis eksporditakse teistesse riikidesse. Ekspordi alla võidakse koondada ka transiiti ehk siis siit läbiviidavaid veoseid, kuid üldiselt mõeldakse ekspordi mõiste all ikkagi tooteid, mis viiakse Eestist mujale.

Kui vaadata nüüd seda mudelit, siis paistavad kohe silma tootmisega seotud töökohad. Enamjaolt on tootmine sektor, kus on rohkem ikkagi mehekätt näha. Mees on ju ikkagi see, kes igasugused detailid tootmistsehhis kokku paneb. Seepärast pole imestada, et mehed selles sektoris rohkem palka saavad.

Võrreldes lääneriikide töökohtadega, on Eesti kahjuks üsnagi algelises seisus. See tähendab, et siin on endiselt palju töökohti, kus on vaja füüsilist jõudu. Siinkohal jääb naistele vähe sõnaõigust, ning pole siis ka imestada, et mehed teenivad taolistel töödel naistest rohkem – nende panus on ju suurem.

Selleks, et meeste ja naiste palgalõhe Eestis väheneks, oleks vaja kas luua või siis siia meelitada firmasid, kus on kõrged palgad. Sellised firmad on suunatud eelkõige teenustele. See on koht, kus ei loe enam mitte füüsiline jõud, vaid ajud. Eesti naistel ajusid on – seda näitab jälle hariduslõhe, kus Eesti naistel on kõrgem haridustase kui Eesti meestel.

Eesti majandusmudel lihtsalt praegu on selline, mis on alles arenemisjärgus. Ei saa hüpata üle oma varju ehk tuleb teha ka neid töid, kus on vaja füüsilist jõudu.

Üks lahendus võib olla ka see, et üritada luua ise maailmatasemel ettevõtteid. Haakuda siis ennast globaalsesse võrgustikku, saada osa kogu maailma kapitali liikumisest ning läbi selle luua kõrgepalgalisi töökohti.

Samas põhjus, miks palga kaalukauss meeste poole kaldu on, võib olla pärit juba väga vanast mõtteviisist, kus meest peetakse perekonnapeaks ja toitjaks. Tihtilugu on ju nii, et kui peres kaotab näiteks naine töö, pole see nii halb kui see, et mees töö peaks kaotama. Seepärast võivad ka tööandjad hinnata näiteks pereisa kõrgemalt kui samas firmas töötavat vallalist naist.

Kõiki tuleks võrdsena kohelda ja hinnata neid eelkõige nende panuse, mitte soo järgi. Ühelt poolt tundub see ju õiglane, aga kui anda naisele ja mehele kätte labidas, siis kumb selle augu enne valmis saab?

Eesti majandus peab arenema nii kaugele, et siia tekivad kõrgepalgalised töökohad ning meie majandusmudel muutub täiskasvanulikumaks.