Lugeja: maksude laekumist kontrollib maksuamet, aga kes kontrollib nende kulutamist?

 (8)
e-maksuamet
E-maksuametFoto: Andres Putting

Riiki tuleb suhtuda kui organisatsiooni, mille ülesanneteks on ühiskonna infrastruktuuri juhtimine ning vahendite mõõdukas ümberjagamine ühiskonna liikmete vahel, lähtudes eetikast, turvalisusest, isikuvabadusest ja võrdsusest, aga ka õiglusest.

Eelnevalt üles loetud teenused on üliolulised ning loomulikult ei tule need kätte tasuta, kuid see ei tähenda, et mingit teenust ei saa pakkuda paremini või halvemini. Mitte ainult kvaliteedi vaid ka efektiivsuse mõttes. Pean avaliku sektori madalat efektiivsust ülekaalukalt kõige olulisemaks teguriks, mis takistab kõigi Eesti ühiskonna huvigruppide elujärje paranemist.

Osaliselt tuleneb see riigieelarve olemusest, mis on sarnane praktiliselt kõikjal maailmas. Kui eraettevõtte eelarve on plaan, mis tuleb täis teenida ja millele vastamine otsustab pikas perspektiivis jätkusuutlikkuse, siis riigieelarve töötab vastupidi – see on justkui mittekusagilt laekuv raha, mis tuleb ära kulutada.

Teenida suudame me kõik piiratult, kuid kulutada lõputult. Üsna hästi iseloomustab avaliku sektori majandamist minu hea tuttav, kes on riigiasutuses puudega laste füsioterapeut. Kahel aastal on asutusel lõppenud vahendid septembri lõpuks, mistõttu mu tuttav on saadetud "ooterežiimile", kus töötamine on küll lubatud, aga vahendeid maksta enam ei ole.

Seotud lood:

Suures kulutamises infrastruktuuri peale ei ole iseenesest midagi halba – see ehitab tugeva riigi. Kuid nagu öeldud, on sel oma maksumus. Maksumust võib alati vaadata absoluutsena või proportsionaalsena, ning viimase puhul tuleb hinnatõusu suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Riigieelarve kasv saab tänases Eestis olla tervitatav ainult absoluutse laekumise näol. Ehk et me hakkame rohkem kaupasid ja teenuseid tarbima, rohkem palka maksma ning riigile laekub rohkem maksuraha.

Kõik proportsionaalsed maksutõusud, mis annavad eelarvesse rohkem raha, ilma et reaalne majandusaktiivsus muutuks, on majanduskuritegu! Hoopis see on mugavus- ja lodevuspagulus reaalsete reformide eest. Paar aastat tagasi tõusnud käibemaksumäär lõi valusalt ainult neid, kel niigi raske oli, ehk siis vaevu toime tulevat eraisikut. Kõige soodsam oli liigutus aga maksupetturitele, sest varasema 18% asemel laienes nende mänguruum 20% peale.

Kiiremas korras on avalikule sektorile tarvis appi tugevaid eelarvestajaid ning teistsuguse majandusruumi taustaga tippjuhte. Paha ei teeks ka paar kommunikatsioonijuhti. Et tagada eelnevate töö realiseerimine, moodustaksin avaliku sektori tipptegijate ohjamiseks sisejuurdluspolitsei, mis täidaks mõnes mõttes äraspidise maksuameti funktsioone. Nii nagu maksu- ja tolliamet kontrollib, kuidas ma makse maksan, kontrolliks sisejuurdluspolitsei, kuidas avalik sektor neid makse kasutab. See ehitaks usaldust riigi ja tema kodanike vahel.

Näiteks saan ma ratsionaalselt mõtleva inimesena aru, et haigekassa peaks paari aasta taguste muudatuste valguses praegu väga hästi rahastatud olema. Haigushüvitis sisuliselt ju kaotati, sest enamik meist saab nädalaga ilusti terveks. Ühe asutuse lõikes peaks olema tegu eelarvet kolossaalselt mõjutava otsusega. Mul on väga hea meel, kui meditsiin on hästi rahastatud, kuid ma tahaksin selle kohta rohkem infot. Tahan lugeda, kui palju selle muudatuse läbi surumine vahendeid vabastas ning kuhu need vahendid suunati.

Peale praktilise majandamisoskuse on Eestis praegu puudus ka visioonist. Meie peaminister soovitab toota kõrgema lisandväärtusega kaupasid. Need on enamasti kaubad, mille tootmiskuludes on suurem osakaal tööjõukuludel ning väiksem toorainel. Ometi hoiame kõige kõrgemaid maksumäärasid just nimelt tööjõukuludel. Ehk siis teisisõnu raskendame üleminekut kõrgema lisandväärtusega toodete tootmisele. Ka siin oleks abi värskest mõtlemisest.

Näitena võiks kaaluda erinevates valdkondades erinevate tööjõumaksude kehtestamist. Tähendab ju kõrge lisandväärtusega toode infotehnoloogias ning kartulikasvatuses hoopis erinevaid asju. Minu arvates oleks see suurepärane võimalus soodustada erinevate valdkondade arengut.

Kuna olen väga suur tulemustasude pooldaja, on mul raske numbrina kirja panna, mis selline reform maksma läheks. Kuna avaliku sektori efektiivsust ei ole keegi kunagi timminud, pean reaalseks 20-30% vahendite vabanemist ilma muutusteta teenuste kvaliteedis. Sellega jõuaksime uue küsimuse juurde: kuhu paigutada vabanevad 1,6 miljardit eurot?

Toimetaja märkus: artikkel on kirjutatud vastusena üleskutsele "ANNA TEADA: Mille peale kulutaksid sina riigi raha?", kus uurime lugejatelt, kuidas kasutaksid nemad üht promilli Eesti riigieelarvest, kui neil oleks võimalus selle üle otsustada, nii nagu tartlastel on õigus otsustada promilli üle Tartu linna eelarvest. Põnevaid ideid ootame oktoobri lõpuni!