Lugeja: Ma kardan rasedust, kohutavalt!
Majanduslik olukord on kõvasti paranenud. Vähemalt meil abikaasaga on asjad vähemal kaks korda paremad kui tookord poolteist aastat tagasi. Korter on olemas, ilma pangalaenuta. Töökoht on meil olemas, autot küll ei oma, kuid põhimõtteliselt on see juba liigne luksus minu jaoks ja isegi ei igatse endale seda. Meil on kõik hästi.
Nüüd, kus ma olen teadlik sellest, et vanus on juba piisav, varsti isegi juba kuklasse hingavalt paras, et lapsi soetada, tunnen siiski hirmu. Kohutav paanika on mul hinges, kuna kardan, et ma ei tule lapse kasvatamisega toime. Kõik on justkui olemas ju. Kõik on korras, aga ma ise olen korrast ära. Nagu riik, üks väike riik, kes elab omas rütmis ja omas ajas, kuid ei suuda uuendustega kohaneda või uuendusi üleüldse rakendada.
Ei, ma ei ole mugav inimene. Muutused olid varem mu märksõnaks. Olen kaksikute tähtkujust ja usun, et siit ka minu muutlikkus ja kohanemisvõime, kuid kui tegemist on sõnaga "laps", siis ma kaotan enda mõistuse üle kontrolli. Ma ei suuda realiseerida fakti, et laps on igavesti, laps on alati, hoolimata, kas tema seda tulevikus tahab (me kunagi ei tea oma tulevasi tülisid, me ei tea mitte midagi ette!). Ma tean seda, aga see ei jõua kohale ja see tekitabki hirmu. Hirmu tekitab ka see, et laps kujuneb omast kodust, talle peab õpetama elutõdesid, talle peab avama uksi mitte neid ustest sisse tõukama, lapsele peab kindlustama tuleviku ja last peab armastama tingimusteta. Kas ma suudan seda? Kas ma väärin last? Kas ma suudan olla see ema, keda laps endale soovib?
Kõige enam hirmutab mind mõte sellest, et mu abikaasa peaks ühel kenal päeval minema jalutama ja oma pere hülgama. Kas ma ehk mõtlen liiga palju ette? Samas me ju kõik teame, kuidas praegu elu elatakse. Nii lihtne see ongi. Saadakse tuttavaks, armutakse, saadakse lapsi ja ühel päeval on kõik läbi. Kõik. Ei, asi ei ole selles, et meil omavaheline suhtlemine oleks hetkel halb, ei. Kõik on hästi. Kõik on nii nagu peakski olema. Me oleme abielus olnud paar aastat, elanud koos aasta rohkem. Siiani on tülid ikka sellised nagu igas suhtes - kes peab koristama, miks sa ei vii prügi välja kui nagunii kodune oled täna, miks sa ei toonud poest jälle mitte midagi jne. See on nii tüüpiline ja see ei hirmuta mind üldse, kuna tean, et see ei ole "mure". See on täiesti tühine võrreldes sellega, millega peab edasi elama, millega peab iga jumala päev arvestama ja kelle nimel me juba instinktiivselt tegutseme - laps.
Hirm on meist suurem, olen ma kuskilt kuulnud. Minu hirm on lihtsalt nii suur, et ma juba alateadlikult meenutan endale iseennast väikese lapsena, kes ei saa hakkama ka kutsika toitmisega. Mis siis siinkohal rääkida lapse saamisest? See probleem on mulle ammu teada-tuntud. See on tulnud lapsepõlvest kaasa. Elasin ema-isata. Samas ei soovi ma enda lastele (ka teades, et kohati on see elukool nii pagana hea kasvataja), et nemad seda kogema peaksid kui midagi minu või abikaasaga juhtuma peaks. Mu hirm on üüratu, samas peaks olema lapse saamine ju nii loomulik osa mu elust.
