Lugeja: ma ei mõista otsust viia paraad Tallinnast ära

 (50)
EV96 paraad
EV96 paraad PärnusFoto: Ilmar Saabas

Nii palju kui mäletan, olen alati käinud vabariigi aastapäeva paraadil. Siis, kui need veel Tallinnas olid. Jäin alati pisut hiljaks, sest kella kümneks jõuda oli vabal päeval palju palutud. Üle Toompea mäe kõndinud ja kohale jõudnud, ei leidnud ma enam kunagi nii head vaatekohta, et midagi eriti näha, sest kõikjal ujutas rahvast.

Ilm oli alati päikseline ja kärekülm, minu arvates eranditult, ja tunne oli pidulik. Sellest kõigest pole enam midagi järel.

Paraadita pole enam õiget peotuju. Sel aastal ei võtnud ma ei lippu kätte, ei kohtunud sõpradega ega mõelnud ka vabariigile. Ainus veidi pidulikum tunne tekkis päev varem, pühapäeval kirikus käies, kus jagati sinimustvalge paberiga kompvekke ja kaitseminister pidas lühikese kõne.

Ma ei mõista otsust viia paraad Tallinnast ära. Põhjendus, et Tallinn ei ole ainus Eesti linn, on habras. Tallinn on Eesti pealinn, meie esinduslinn. Kui kuskil võiks olla paraad, siis just siin.

Vaatasin silmanurgast korraks ülekannet paraadilt Pärnus. Inimesi tundus olevat kordades vähem kui on olnud Tallinnas. Mis on loogiline, sest Pärnu rahvaarv on kordades väiksem. Tegemist on suvepealinnaga, seal ei ole talvel inimesigi, kes paraadile tuleks.

Kirjutan seda siiralt. Ehk on mind raske mõista, ent paraadil käimine on minu jaoks olnud lapsepõlvest peale traditsioon ja kui mõelda kõigile neile inimestele, kes igal aastal paraadil käisid, siis tegelikult ju mõistame, et paraadist on ilma jäetud palju suurem hulk inimesi kui on selle auga pärjatuid.

Seotud lood:

Minu ettepanek oleks paraad Tallinna tagasi tuua ja mistahes teised linnad võiksid korraldada oma linnaski midagi toredat. See, et paraad on ühel aastal siin ja teisel seal nagu Figaro, ei anna minu arvates midagi juurde.

Tore, et president ja kaitsevägi kord aastakümne jooksul leiavad aega kõiki Eesti linnu külastada, kuid nii harva ei ole sel mingit erilist efekti. Oleks siis veel, et Pärnus, Narvas ja Tartus toimuks midagi igal aastal. Sel aastal oli pärnakatel pidu, kuid järgmine aasta on jälle tühjad pihud. Ei mingit järjepidevust ega ka õnne nende õuel.

Rändparaad: kord siin, kord seal. Missugune endast lugupidav riik niimoodi käituks. See ei ole ju rändnäitus või rändteater. Ehkki see tundub nagu vastutulek mitte-Tallinnale, on see pigem just alandav: leiame aega ka teid vahepeal külastada.

Ja paraadisõbrad - mida nemad peaksid tegema? Kas peaksin hakkama paraadiga mööda Eesti linnu ringi rändama, et oma "tunnet" jälle leida? Mis saab siis pere ja sõpradega olemisest? Võtan nemadki kaasa? Jah, see tundubki ainus võimalus.

Miks ma armastan paraade, kui ma enda sõnul pole suure rahvasumma tõttu isegi kunagi midagi näinud? Arvatavasti on see rahvasumm ise mu jaoks suurim väärtus: tunne, et tuhanded eestlased on sel olulisel päeval mu kõrval, minu ümber, ja nende hulgas on kümneid sõpru ja tuttavaid. Kunagi ei ole juhtunud, et ma ei oleks kedagi tuttavatest kohanud, ja alati olen võtnud aja maha, et kellegagi neist kohvikusse minna.

Paraadile tulevad ikka need tõelised eestlased, see on ka tore. Inimene, kellel on vabariigist ükskõik, ei hakkaks end hommikul üles ajama, et mingisse rahvasumma trügima tulla, kust niikuinii midagi ei näe.

Ma tahan öelda, et ma olen Eestimaa-armastaja, kellelt on võetud traditsioon. Ja ma tahan seda tagasi, sest see minu jaoks kuri tegu ei ole minu arvates õigustatud. Kas ma nõuan midagi valet?