Lugeja: lõpuks ei jõuagi trahve ära maksta, selle asemel istud kinni ja lapsed kasvavad isata

 (89)
Liiklusmärk 110
Pilt on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Ma olin ikka ilgelt mures selle trahvide kahekordistamise pärast. Sellega seoses oleks ju tekkinud suur auk tavalise inimese eelarvesse. Toon mõned näited.

Esiteks ma oleks selle seaduse tõttu hakanud veel rohkem igale poole hiljaks jääma. Kui praegu on minu kiiruse ületamise võimekus tulenevalt trahvimääradest ja vahelejäämiste sagedusest nii umbes täpselt 100 000 tundi kilomeetrit aastas, siis kahaneks see ju kõigest 50 000 peale!

Teiseks kannataks vaba aja veetmise kvaliteet. Ma olen terve talupojamõistusega eesti mees ja vastutan enda ja oma pere eest. Ma tean väga täpselt, palju ma saan purjus peaga koos sõpradega avalikus kohas lällata, et pere nälga ei jääks. Seni on okei olnud, aga nüüd oleks ju pooled nädalavahetused meelelahutuseta jäänud! Kui aga trahvid topelt tõusevad, muutub see väike näppamine juba suht võimatuks. Muudkui arvuta ja kalkuleeri. Närvi ajab.

Lõpuks ei jõuagi enam kõiki trahve ära maksta, istud selle asemel kinni ja teed ühiskondlikult kasulikku tööd. No ja nii need lapsed kasvavadki ilma isata. Teadagi millised need ilma isata üles kasvanud lapsed on. Puha pätid! Koolis ei käi, matemaatikat ei õpi ja eelarveid koostada ei oska. Aga mina ütlen, et eelarve on kõige alus. Arvutad täpselt kulud ja tulud, ümbrikud ja trahvid kokku. Paned kõik balanssi ja elad nagu miilenki. Tegelikult ma pean ütlema, et eks arenguruumi on ka.

Ega see ainult väärtegude piires elamine ka päris õige pole. Tuleb raamidest välja murda. Selleks peab aga karistusseadustiku endale täpselt selgeks tegema. Palju millegi eest saab, mis tasub ära, mis mitte. Põhiline, et Eesti riigi peale saaks loota, et mingid lollid seadused trahvide ja karistuste tõstmiseks läbi ei läheks. Kindlustunne peab olema homse suhtes! Lõpetuseks veel kord thanks riigikogujad, seekord ma tõesti usun, et te tavalise inimese peale ikka mõtlesite.