Lugeja: linnainimese elu on kõle ja külm!
Pidevalt kraaksuvad varesed ja tossutavad autod kuuluvad linnaelu juurde nagu liimitult. Nädalavahetusel õnnestus sellest kõigest eemale väikelinna sõita ning erinevus oli drastiline! Väikelinnas puhates võis kuulda kõiki muid linde peale kajakate ning vareste. Vähesed ringiliikuvad inimesed naeratasid sõbralikult. Kohe mitte ei tahtnud tagasi linna oma kohustuste juurde naasta!
Mäletan, kui nooruses sõpradega maal elades vaid linnaelu järgi õhkasime. Igasugused linnud ei läinud tollal meile grammigi korda. Pigem unistasime mööda linnatänavaid rahvamassi seas ringi chillimisest ja kauplustes hängimisest. Nimetasime oma kodukohta pommiauguks, millest peame kiiremas korras välja rabelema.
Kui nüüdki tagasi vaadata, kes meie kunagisse kodukohta elama on jäänud, siis väga ise sinna siiski tagasi ei kipu. Pigem elavad seal nüüd pensionärid ning aeg-ajalt mööda küla lammutamas käivad kalevipojad. Mõned erandid muidugi on ka edukate elanike näol, kuid valdav pilt on üsna nutune. Nii leidsin minagi kui väheke edukam ja ambitsioonikam oma tee linna.
Eks mõnda aega saigi linnaelu kogu tema eheduses nauditud, käidud reipalt mööda meelelahutusasutusi, tihti kino külastatud ja kenades söögikohtades mekutatud. Lõpuks aga ammenduvad ka kõige uhkemad asutused ning hing hakkab midagi muud igatsema.
Üsna tüütu on kortermajas avada ust naabrinaisele, kes teeb kiire peapesu trepikoja õhutamise eest. Väljas olevat veel talv ning üks praokil aken tekitavat kolossaalset surmavat tuuletõmbust. Noogutan selle jutu peale ja luban pühalikult edaspidi haisevat trepikoda mitte tuulutada. Eks naabrimehe higilõhn ja vana naabrinaise kapsapraadimise aroomid ole ikka asjalikumad kui aprillikuu meeletult jäine värske õhk.
Nädalavahetusel väikelinnas aega maha võttes saabus hinge kummaline rahu. Suvaline siristav lind pakkus ühtäkki palju rohkem kui kõige parem ja suurem kaubakeskus iial meelt lahutada suudaks. Ilmselt saabki linnas elajal ühel hetkel kogu sellest hüvede paraadist kõht täis. Tekib isu hoopis millegi muu, varasemalt ebaolulise ja igava alla liigitunud kraami järele.
Eriti koomiline kogu puhkuse juures oli intsident nende samade lindudega. Väikelinnas ringi jalutades ja kogu seda rahu nautides märkasime naisega järsku auto iluvõre vahele elu jätnud värvukest. Tundsin hukkunud linnukesele siiralt kaasa, kuid ei osanud sel hetkel aimata peagi eesootavat lähedast kokkupuudet juba kogukama tiivulisega. Tagasiteel imetlesime tee ääres pesadel ootavaid toonekurgesid, kui ühtäkki käis tubli kõmakas vastu esiklaasi juhipoolset nurka. Üks rammus isapart soovis lähemat tutvust teha liikuva sõiduautoga!
