Korrakaitseseaduse paragrahvi 55 punkti 5 viimane lause näeb välja järgmine: "Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus määrata oma territooriumil kindlaks lastele suunatud või tervise edendamiseks mõeldud muud kohad, kus alkoholi tarbimine loetakse teisi isikuid häirivaks."

Tuntav on Eesti seadusandjale juba küllaltki omaseks saanud stiil: jõustuvate ja jõustunud seaduste tekstid jäetakse poolikuks ning kasutusel on ülearune kogus sisustamata mõisteid.

Kogemus on näidanud, et korrakaitseseaduse ainuke paragrahv, mida eestlane viitsib seaduse tekstist üles otsida, ongi paragrahv 55. Muu on lihtsalt ebaoluline, sest ainult see paragrahv annab juhiseid selle kohta, millises paigas võib alkoholi avalikult tarbida ja millises mitte. Üldistades võib öelda, et absoluutse keeluga kohtade märksõnadeks on "lapsed" ja "tervis".

Tõenäoliselt otsustasid seadusandjad, et Eesti Vabariigi viimase paari aastakümne kõige tõsisemaks probleemiks on eelkooliealiste laste ning tervisesportlaste alkoholism. Seda ikka seetõttu, et seaduse tekst loogiline tunduks ja selle täiendamisega rohkem vaeva ei peaks nägema. Mis sest, et nagu kordi varemgi, vaatab õigusloome tuimalt tegelikkusest mööda ning sellega ei arvesta. Riigikogu liikmete osalemine ettevõtete juhatuste koosolekutel on ilmselgelt olulisem korrektse, põhjaliku, läbimõeldud ja sotsiaalse tegelikkusega kooskõlas olevast õigusloomest. Aplaus ja töötasu juurde.

Kuna seadus on siiski olemasoleva tekstiga jõustunud, siis tuleb selle järgi Eesti Vabariigi territooriumil ka toimetada. Paragrahvi 55 punkti 5 viimane lause jätab kohalikule omavalitsusele õiguse määrata oma territooriumil kindlaks muid kohti, kus võib alkoholi avaliku tarbimise häirivaks lugeda. Samas peavad need paigad olemas kas "lastele suunatud" või "tervise edendamiseks mõeldud". Seaduse teksti üldsõnalisus on siinkohal lihtsalt hämmastav. Tegelikkuses ei anta kohalikule omavalitsusele seaduses mingeid juhiseid selle kohta, mida seadusandja on silmas pidanud – seda täpsustust ei leia ka seaduse eelnõust.

Õigusnormid, nagu näha, ongi loodud kummina venitamiseks. Küsimus on selles, kui pikaks me neid venitada soovime. Millised kohad, keskmise inimese mõistuse järgi, peale koolide ja lasteaedade, on veel spetsiaalselt lastele suunatud?

Olgu, võtame siis näiteks kooli. See on õppeasutus ja selle läheduses on alkoholi avalik tarvitamine keelatud, sest, nagu seaduse eelnõus on märgitud, pärsiks see laste normaalset arengut. Väidame, et kooli läheduses on haljasala või park, mida kasutatakse kehalise kasvatuse tundide jaoks. Tundub ilmselge, et päeval seal alkoholi tarbida ei tohi. Aga öösel – siis kui lapsi enam kooli läheduses ei viibi? Kas siis võib selle sama pargi või haljasala lugeda "lastele suunatud" kohaks? Pigem tuleks väita, et mitte. Sellisel juhul on see tavaline avalik ruum.

Aga väidame veel sedagi, et nimetatud fiktiivne haljasala on "tervise edendamiseks mõeldud koht". See tundub absoluutse keelu kehtestamise alusena tõsiseltvõetavam. Populaarne park, kus on nii päevasel kui ka õhtusel ajal rohkesti sörkijaid ja kepikõndijaid. Samas ei piisa ka sellest, sest üldjuhul seostatakse tervise edendamisega spordirajatisi, mitte tavalisi haljasalasid. Jälle segadus. Muidugi, kui sa leiad ühe inimese, kes iga päev, olenemata ilmast, oleks nõus ka öisel ajal haljasalal pausideta võimlemisharjutusi tegema, siis muutuks argument absoluutse keelu kasuks sisukamaks.

Punkti 5 tekst on seega laialivalguvalt üldine, mida hea ja veel parema argumenteerimisvõime korral võib kallutada ühele ning teisele poole, olenevalt sellest, kumb variant parasjagu kellegi rahakotile kasulikum tundub.

Tõstatub küsimus korrakaitseseaduse vajalikkusest selle praeguses vormis. Praktiliselt küljelt vaadates ei mõjuta nimetatud õigusakti jõustumine mitte midagi – juuakse vanaviisi edasi. Nüüd on lihtsalt aeg-ajalt võimalik endale vastu rinda taguda ja hõigata: "Teen seda seaduslikult!"

Miks on see konkreetne poleemika ülepingutatud "hea politseinik, halb politseinik" mängimine? Seepärast, et kohalikud omavalitsused süüdistavad seadusandjat, aga seadusandja omakorda pole rahul, et KOV ei suuda oma territooriumil inimesi ohjata. Selline kisklemine eksisteeris ammu enne korrakaitseseaduse esimese sõna paberile panekut.

Demagoogia, mis on seotud "perevägivalla tõusuga, sest nüüd võib avalikult juua" või "laste normaalse arengu olulise pärssimisega, sest nüüd võib avalikult juua" näib ning ongi lihtsalt labane. Pole mingit vahet, kas inimene, kes soovib ennast täis juua ja siis elukaaslasele "järjekordse mageda kapsasupi" pakkumise eest üle kukla anda, teeb seda pargis, baaris või kodus.

Laste normaalne areng ei sõltu avalikust alkoholitarbimisest vaid näiteks elatisraha suurusest, koolihariduse kättesaadavusest, vanemate majanduslikust seisust ning toetava suhtumise olemasolust. On silmakirjalik avaliku elu tegelaste poolt väita, justkui oleks korrakaitseseaduse jõustmisega mingi deemon Eesti riigis valla päästetud, keda keegi siin varem kohanud polnud. Kui tahate midagi muuta, siis tegelege, pagan võtaks, õigete asjadega!

Tegelik probleem on alkohol ise ja selle kättesaadavus, mitte see, kus teda on lubatud tarbida. Alkoholiaktsiisi tõstmist "ei peeta sobilikuks meetmeks alkoholismi probleemi lahendamiseks". Konkreetselt ainult alkoholi müügiga tegelevate poodide nõude kehtestamine on loetud sarnaselt jaburaks – see ju kahjustaks "tavalist ausat kaupmeest" kõige rohkem. Kaupmees muidugi paigutab alkoholi mugavalt kassade lähedusse, et viimasel hetkel oleks võimalik pudel märjukest kaasa haarata. Ja nii edasi.

Probleem on oluliselt sügavam kui ühe varese kraaksatus, et tegemist on "jubedusega!" Joomissurmad, liiklusõnnetused ja vägivaldsed kuriteod ei tulene mitte sellest, kus kohas alkoholi tarvitatakse, vaid sellest, et üldse tarvitatakse.

Kui homne päev lubataks seadusega igas avalikus kohas, igal ajal ja olenemata teiste inimeste sealviibimisest ihualasti ringiliikumine ning murevaba roojamine, kas sa siis teeksid seda või jätkaksid riiete kandmist ja WC kasutamist?

Seadus annab kohalikule omavalitsusele teatud volitused. Õiguspärane käitumine eeldab nende volituste piiride ületamisest hoidumist. Avalikus kohas alkoholi tarvitamise keelustamine ei muuda midagi paremaks – nurgatagused ja pingid jäävad joodikute pärusmaaks edasi, kuni mõni linnaisa otsustab ka tegelikult oma territooriumi inimeste heaks midagi ära teha.