Lugeja: liigne töörabamine lõhub perekonda
Nende suhted ei ole juba mõnda aega kõige paremad. Vend tunneb end ohverdajana, kes pere heaks kõike teeb. Naine tunneb end aga mahajäetuna ja on rahulolematu, sest meest pole sageli kohal.
Ma ei tea, kas nad on omavahel seda arutanud, mis nende jaoks olulisem on, ent nende tülid, mida vahel juhuslikult olen pealt kuulnud, on umbes sellise dünaamikaga, et naine heidab talle ette, kuidas teda kunagi kohal pole, et tal pole aega ja energiat pere heaks ning vend väidab vastu, et pere ise ju naudib kõiki tema ostetud hüvesid.
Jah, ega armastust osta ei saa, kuid ega vaesuski mingi rõõm ole. Siin on mitmed segatud tunded mängus. Uue teleri ja autoga on hea naabri ees hoobelda, kuid kui pereõnn kokku kuivab ja mees töökoorma all kokku kipub varisema, siis pole vähemalt minu arvates majanduslikud hüved kõike seda väärt.
Kui palju on siis inimesel eluks vaja? Tegelikult saaksime läbi palju vähemaga. Piisab, kui on süüa ja kus elada. Üürikorteris on muidugi nadi elada, ent kui oma eluaseme omamine eeldaks üleinimlikke pingutusi, lükkaks mina kinnisvara soetamise julgelt tulevikku. Lõpuks ei ole elukvaliteet ju omamise küsimus. Ühiselt veedetud ajad, hetkede nautimine ja tasuta asjadest rõõmu tundmine on vahest rahu- ja õnnetoovamadki.
Eks kõiges peab olema tasakaal. Mees peaks peret suutma ülal pidada, kuid selleks on ka muid võimalusi, kui luksuse lubamine.
Kahjuks kipub see olema nagu surnud ring. Kui olen vennale vihjanud, et ta võiks veidi hoogu maha võtta, siis ta ütleb, et varsti, et plaanib väikest remonti ja veidi maad juurde osta, mõned asjad veel ja siis on kõik, siis ta puhkab. Ta on justkui veendunud, et tema ja ta pere õnn on nendes asjades. Ehk olekski naine pettunud, kui mu vend talle kõike seda luksust lubada ei saaks, kuid ka seda kõike lubades ja pidevalt eemal viibides näikse nende pereelu lagunevat niikuinii.
