Mäletan, kuidas lapsepõlves oli aastavahetuse ootus ärevust täis. Ema valmistas piparkoogitaigna kaugelt enne aastavahetust, tegi seda suure potitäie ja jättis rõdule päevadeks seisma, et kõik maitseained saaks oma vürtsi esile tuua.

Oh seda piinapinki! Ema pidi väikseid varganägusid alalõpmata rõdu pealt poti kallalt minema peletama hoiatusega, et kui me nii agaralt taigna kallal käime, siis kookideks enam tainast ei jäägi. Mis meil sellest! Piparkoogitainas oli ju nii hea! Vürtside pealt kokku ei hoitud ja kodus üliharva ja väga piiratud koguses saadavat mett pani ema ka alati taigna sisse, et see ikka hea ja korralik saaks. Külmas pikalt seisnud tainas muutus päev-päevalt järjest paremaks ja oma näppude sellest eemale hoidmine oli ikka väga raske.

Vanaemad tegid samuti ise piparkoogitainast ja piparkooke. Nende omad mulle nii ei maitsenud, kui aus olla. Ühe omad olid minu jaoks harjumatult paksud ja mõrudad, teise omad liiga jahused või lihtsalt liiga maitsetud - oli mis oli, midagi oli neis minu jaoks valesti. Küll aga mäletan, et Kalevi küpsiselaadsed ümmargused piparkoogid olid minu suured lemmikud. Need suutsid lüüa isegi ema tehtud piparkooke! Ma võisin neist oma kõhu valutama süüa, kui vaid võimalust oli.

Ostsin ka tänavu neidsamu Kalevi piparkooke, mis veel eemisel aastal olid sama head kui alati. Ma ei tea, kas partii oli ebaõnnestunud, või on midagi koostises muudetud, aga mu pettumus oli täielik. Jahused ja üldse mitte maitsvad.

Nii võtsin kätte ja hakkasin ise kodus piparkoogitainast tegema. Külas maitsen ka kodukootud kooke ja kui mõni variant väga meele järele on, uurin retsepti. Niisama soovituse järgi olen ämbrisse astunud. Üks aasta otsisin küllaminekuks piparkooke, tahtsin häid. Ise polnud jõudnud veel teha, nii tuli poe omadega leppida. Soovitati mulle ühtesid, kiideti taevani, et vot need on ühed õiged piparkoogid, just sellised nagu nad olema peavad! Ostsin sadakond grammi prooviks.

Õnneks ostsin proovikoguse enne külla kaasa võtmist. Need olid piprakoogid, mitte piparkoogid! Peale ohtra pipra polnud maitseainetest nendes küll midagi aru saada ja jahuga polnud ka koonerdatud. Väga kuivad ja kole piprased olid - minu arusaamine õigest piparkoogist kohe kindlasti selline pole.

Nii palju, kui on inimesi, nii palju on maitse-eelistusi. Mulle meeldib, kui piparkoogitaignas on mesi, ohtralt kardemoni ja ingverit, fooni andmas muskaat, nelk ja kaneel. Rasvainega ei tohiks koonerdada ega jahuga üle pakkuda. Paksud piparkoogid pole minu lemmikud ja paberõhukesed on liiga õhukesed. Glasuuritud (munavalge, mitte keemiaga) piparkooke eelistan glasuurimata kookidele.

Kas teie olete kaubandusest saanud piparkoogitainast või piparkooke, mis suudavad konkureerida oma headuselt kodukootuga?