See oligi kõik, mis mina oma pere poolt emadepäevaks sain. Ootasin, elevus hinges, õhtuni välja, et äkki ikka midagi tuleb. Ei juhtunud midagi. Laps istus arvutis ja õppis, mees vaatas telekat ning vahepeal käisid väljas ratastega sõitmas.

Lõpuks läksin poodi, ostsin endale ise lilled ja küpsetasin endale ise väikese koogi. Perele ei andnud, kõik sõin ise ära! Läksin siis duši alla ja nutsin korraliku peatäie ning praeguseni on väga kurb olla. Eriti nüüd, varahommikul, kui vaatasin Facebookist, kuidas teised pered eile tähistasid ja koosolemist nautisid. Emad said kamalute kaupa kingitusi ja sületäite kaupa lilli ja lapsed joonistasid neile kaarte ja siis mindi kõik koos kuhugi sööma või spaasse või õue. Pisarad ikka voolavad, kui seda kirja kirjutan. Vähemalt lilled olen varem emadepäevaks saanud ja sellest mulle oleks piisanud ka seekord...

Aga seekord ei saanud mitte midagi. Minu pere ei pidanud eilset päeva olulisemaks kui tavaline pühapäev. Võtsin sellest kurvast sündmusest endaga kaasa ühe väga olulise teadmise. Hoolimata mu pingutustest ja rabelemisest oma pere heaks, ei ole ma olnud piisavalt hea ema. Järelikult ei ole ma oma last paremini õpetanud ning mu mehel on jumala suva.

Õudselt kurb on sellist asja emadepäeval avastada.