Lugeja: kui ostame relvastust "tilga haaval" jooksvate kulude kõrvalt, siis pole varsti enam midagi kaitsta

Kui lähtume riigikaitse arengukava järgi tehtavatest hangetest, siis ei pruugi meil aastaks 2020 enam ollagi seda riiki, mis relvastust hangib, kultuuri arendab ja majandust kasvatab. Tuleks teha suurema summa eest ühekordne erakorraline hange ja osta õhu- ning tankitõrjerelvastust – püssiga lennuki ja tanki vastu ei saa.

2% SKT-st tähendab seda, et suur osa antud rahast läheb jooksevkulude katteks ja investeeringuteks ei jää piisavalt raha. See kinnitab veel kord väidet, et ühekordne "suts" raskerelvastuse ostmiseks on parem kui "tilga haaval" kogumine.

Küsimus: miks ei võta Eesti riik erandkorras reservidest raha kaitserelvastuse ostmiseks? Kes on otsustajatest konkreetselt selle vastu ja kes on selle poolt?

NATO kaitseb neid, kes ka ise ennast kaitsta suudavad. Seetõttu ei saa piisava heidutuse loomises vaid NATO-le lootma jääda.

Ja veel üks teema: Eesti ostis Hollandilt 44 jalaväe lahingumasinat, hinnaga 113 miljonit eurot. Soome ostis Hollandilt 200 miljoni euro eest 100 tanki. Kas on analüüsitud, miks suutsid soomlased teha parema kokkuleppe? Kas meil olid halvad läbirääkijad? Kuidas jõuda tulevikus soodsamate tingimusteni relvahangetel?