Lugeja: kui oled tark, hakkab su ülemus sind vihkama

 (20)
6RS06OCT08Z11.jpg
Foto on illustratiivneFoto: Rene Suurkaev

Igas organisatsioonis on oma hierarhia ja isegi kui ülemus käib sulle vahetevahel õlale patsutamas ning semujuttu ajamas, ei tähenda see, et sa tema korraldustele ei peaks alluma. Igas organisatsioonis toimub seesmine konkurents ning teinekord võib see viia intriigideni ja lausa töölt lahkumiseni.

Delfi küsis lugejatelt, kas neid on töö juures kiusatud, kuna TTÜ tööpsühholoogia magistrant Triin Üksvärav kirjutas Päevalehes, et iga kümnes Eesti töötaja on kogenud kiusamist. Tegelikult võiks neid inimesi rohkemgi olla, kui arvestada peale palga vähendamise kiusamise alla ka ülemuste kahepalgelisust, sinu soovide eiramist ning ideede mahavaikimist. Me kõik tahame töömaastikul oma võimetele vastavaid saavutusi, eneseteostust, motivatsiooni ja palka, kuid piduriks võib olla iganenud juhtkond.

Kuna Eesti on postkommunistlik riik, juhivad seda inimesed, kes on pärit kommunistlikust ühiskonnast. Nagu kommunismis ikka, jäädi partei või riigi etteotsa kogu eluks. Üks näide on tutvusringkonnast, kus andekas ja tark noormees sai tööle üsnagi edukasse firmasse. Nagu ikka, tuli tal alguses läbida katseaeg. Selle aja jooksul näitas ta ennast väga heast küljest, käis välja uusi ideid, edendas kliendibaasi ja lõi uusi firmasuhteid.

Ta sai selle töökoha ning ta on nüüdseks töötanud seal juba üle aasta. Ta teeb iga päev kõvasti tööd ja rabab, kuid pole saanud ametikõrgendust, kuigi tema töötulemused on teistest paremad. Miks? Sest firma juhtkond on juba aastaid koosnenud samadest inimestest. Selleks, et tema saaks ametikõrgendust, peaks mõni sealt tagasi astuma. Uut eraldiseisvat töökohta pole ettevõttel seni olnud plaanis luua. Nii raiskabki see andekas noormees oma andekust iga päev lootuses, et äkki saab ta kunagi ametikõrgendust.

Seotud lood:

Mõned võivad pidada seda noormeest rumalaks, et miks ta küll selles kohas ennast piinab? Paraku on aga tublide inimestega nii, et nad kipuvad olema kohusetundlikud ja lojaalsed.

Antud näide kirjeldab väga hästi seda, mis toimub Eesti ettevõtetes. Aastaid pukis istunud ülemused eiravad andekaid noori, kuna kardavad oma sooja koha pärast. Andekas noor väsib ning lõpuks temast ei saa midagi muud, kui lihtsalt üks mutrike masinavärgis. Või nagu Pink Floydi laul ütleb: another brick in the wall. Tekib ka küsimus, et keda siis firmad endale tahavad: kas andekaid inimesi või lihtsalt tuimasid orjasid, kes teevad raha eest töö ära?

Pole siis ka ime, et Eesti ei suuda siia andekaid noori meelitada. Miks tahakski keegi tulla ärikliimasse, kus edutamist tuleb oodata aastaid ning muutus võib tulla alles ettevõtte juhi surmaga. Just nagu nõukaajal loodeti, et kui Stalin või Brežnev sureb, tuleb ka muutus. Samas, tööd peab ju tegema, kuna süüa on vaja.