Lugeja: koolis ei õpetata, kuidas väiksema ajakuluga soovitud tulemusi saavutada

Mõni aeg tagasi ilmus õpetajate pihta suunatud artikkel, kus viimaseid süüdistatakse koolikoormuse normide eiramises. Rasked koolikotid ja ridamisi teadmiste kontrolle, mis on liialt koormavad koolilastele, olid selle artikli raskuspunktideks. Kõrvalseisjana paistab olukord üsna nukker olevat: ühelt poolt ei tee lapsi targemaks kergem ranits, teisalt ei anna suvaline õppekava läbikahlamine samuti positiivset tulemust, liiatigi, kui raske koorem lisaks selja taga tolkneb. Kommentaaride sektsioonis on näha selget polariseerumist, aga kuskil ei paista lahendust, ega juurdlust probleemi üle.

Tagantjärgi teadmised on need kõige kahjurõõmsamad, ja osalt ka kasutumad. Endal pole midagi teha, sest olukord on juba toimunud, samas sees jääb kripeldama. Leevenduse jaoks otsustasin jagada omi järeldusi, millele tulin antud probleemiga tegeledes. Olen ju ise ka suhteliselt värskelt kooli lõpetanud. Lühidalt ja konkreetselt: ära virise, see ei aita! Tee ise midagi, mis aitab. Selle üle juurdlemine, kes, kus ja millal milliseid reegleid rikub, toob kaasa vaid enese energia raiskamise ja halva enesetunde. Paraku just sellega ma oma 12 aastat tegelesingi, targemaks ma sellest ei saanud. Muidugi see ei õigusta normide eiramist, aga paraku ei ole teie need valitud, kes kohut mõistma peaks. Ka õpetajatel on raske ja nemad on samuti inimesed. Pada sõimab katelt...

Mida ise teha saaks, et oma olukorda parandada? Sellele peate individuaalselt vastama. Mida Sina praegu teed, et olukorda muuta? Mis on sinu valik? Kuhu Sa oma aja panustad? Neid küsimusi koolis ei lahata, sest need ei ole õppekavas. Ometigi mängivad just need seigad ehk olulisimat rolli hariduses. Kool on õppekava täitmise maraton, kusjuures üsna kehva seejuures. Keegi ei õpeta, kuidas saaks kiiremini, kergemini, paremini selgeks küsitava. Kool ei paku teadmisi ajahaldamise ja efektiivse õppimise kohta. Kiirlugemine, memotehnikad – oleks ju imelik lugeda kohustuslikku kirjandust "kiiresti" või jätta kõik olulised daatumid meelde kergelt.

Kuna neid asju ei õpetata, siis tuleb ise õppida. See on teie endi panus enese olukorra parendamiseks. Meeleavaldus on muidugi õige, kuid olukorra parendamise asemel saate hoopis hulga tigedaid pilke. Pole just soodne töökeskkond, eks? Te saate õppida neid asju samal ajal kui Te õpite koolis. Te ju näiteks loete ja jätate meelde, miks siis mitte teha seda eelmainitud viisidel? See ei ole nii raske ja aega kulub vähem, samas mõelge, mida oleks võimalik sellest saada. Soovin meeldivaid avastusi ja positiivseid muutusi.

Teine oluline seik on aeg. Ei tea kuidas see teistel on, aga mina teadvustasin, mis on aeg endale siis, kui ma kirjutasin läbi tohutu hulga materjali (5 x A4 kokkuvõte kontrolltööks – vabalt!) ja sain ikkagi keskpärase tulemuse. See oli maha visatud aeg ja ma ei saa teha selle ajaga kunagi midagi, mis tooks enaga kaasa muutuse. Sellest on tõesti kahju. Aeg on kuld. Aga miks nähakse mahavisatud aega vaid õppimises? Kui ma sõidan bussis, siis ei saa ju öelda, et ma midagi väga märkimisväärset teen. Kui ma koristan, siis ka see on mahavisatud aeg. Iga kord, kui inimene teeb rutiinseid, sissesööbinud liigutusi, mille puhul puudub märkimisväärne mõttetegevus, siis see on mahavisatud aeg. Facebooki, 9gag-i, League of Legendsit ja muud sellist saab mõttetegevuseks nimetada samuti vaid tinglikult.

Kasutage kogu oma aega efektiivselt! Jah, see on kulunud mõte, aga täpsem olla ei saaks. Kujuta ette, kui bussis sõites, süües, koristades, kõndides kuulaksid kohustuslikku kirjandust. Käiksid Facebookis vaid selleks, et kommuunis ülesandeid lahendada ja vaataksid vähem kassipilte. See on lihtne, see on võimalik, see on kasulik. Olen kindel, et ühe klassi terve aasta kohustusliku kirjanduse saaks läbi kuulata kuuga, kui seda teha igal võimalikul hetkel. Need tüütud raamatud. - 1 kuu on kõik, mis vaja läheb ja tuba on pealekauba korras.

Tee midagi, mis Sinu olukorda muudab, tee midagi kasulikku, mis toob kaasa muutuse paremuse poole!