Paar aastat tagasi, kui mu poeg oli alles mõnekuune, tekkis tal südantlõhestav nutuhoog, mis sel hetkel, enne kui otsustasime kiirabisse helistada, oli kestnud juba umbes 1,5h. Siin kohal mainin ka ära, et ta on mu esimene laps ning ma polnud toona kuigi kogenud - alles emaks saanud.

Kuna mitte miski ei aidnud ning isegi minu ema, kes on üles kasvatanud kaks last, ei osanud enam midagi ette võtta. Niisiis otsustasime ikka helistada. Dispetšer oli väga tore ning saatis meile kiirabi välja, kuid mida ei tulnud, oli kiirabi. Kui möödas oli juba 30 minutit helistasin uuesti. Öeldi, et saadame uuesti. Kui möödas oli juba teisest kõnest 20 minutit hakkasin uuesti telefoni haarama ning siis mees ütles, et nad jõudsin. Imelik selle juures on see, et kiirabistaap asub meie majast heal juhul 1 km kaugusel. Aga kohale jõuti 50 minuti pärast. Selleks hetkeks oli laps juba pea 2,5h karjunud. Arste nähes laps rahunes ning kõhukatsumisel ei olnud midagi tunda. Kõik oli korras. Nad olid maksimaalselt 5 minutit ja läinud.

Teine kogemus ei olnud nii halb. Ma ise olin umbes 6.-7. kuud rase, kui mul tekkis tugev ninaverejooks. Lihtsalt tuli ja tuli, mitte miski ei aidanud. Ema otsustas, et aeg on helistada kiirabisse, et see pole normaalne, kui rasedal nii palju ninast verd tuleb. Kui kõne tehtud, siis läks umbes 5-10 minutit ning oligi kohal. Arstidele küll meeldiv pilt polnud, kuna miski ei pannud verd kinni, siis ma lihtsalt istusin vanni ääre peal ja veri tilkus vanni. Arstid võtsid mu kaasa ja rahustasid. Olid väga sõbralikud.

Siinkohal võin öelda, et kõik oleneb selles,t kes sulle telefoni otsa satub ning milline kiirabimeeskond sulle satub. Kunagi kuulsin oma riigiametnikust sõbranna käest, et kiirabi sõidab enne narkomaanile appi kui tavainimese hädade juurde, kellel võib samamoodi olla hädavajalik kiire abi järele.

Teine samamoodi erinev võib olla 24h perearsti abi telefonis. Kui mul umbes 5 aastat tagasi suured kõhuvalud olid ja ema helistas, et uurida, kas ta võib mulle veel valuvaigistit anda...siis tõsteti ema peale häält, kes oli mures, et te (minu ema) peaksite üldse hetkel magama, mitte oma tütre pärast muretsema. "Ta on piisavalt suur, et ise hakkama saada."

Ühel korral, kui mul esimesel pojal oli meeletu kõhukinnisus, siis arst teisepool oli nii tore, et ta oli ootel koos minuga, kuni lapsel parem hakkas. Samal ajal andis juhiseid, kuidas toimida.

Nüüd tuli küll pikk kiri. Aga kahjuks nii see on. Kõik oleneb teiselpool olevast inimesest ning kas ta võtab su muret tõsiselt või mitte.