Et inimeste mure paremini mõista, tuleb esiteks aru saada, et proviisorite nimel räägivad ajalehes mingid proviisorid, kes teevad seda kõigi nimel. Aga see ei tähenda, et kõigi proviisorite heakskiidul. Nendest erinevates apteekrite liitudes on ainult käputäis liikmeid, kes tekitavad liitudesse mitte kuuluvates kolleegides ainult ebamugavust.

Kujutage nüüd ette, et sa oled juba eakam inimene, elu aeg vastutustundlikult oma tööd teinud ja mõtled pigem lastelastele ja pensionipõlvele, aga siis teatab riik, et ei, tuleb hakkata ettevõtjaks ja oma töökoht välja osta. Tuleks võtta sadu tuhandeid eurosid laenu ja hakata oma armsatatud proviisoritöö asemel tegelema raamatupidamise, laenumaksete ja kõige muuga. Keerad teleka lahti ja sealt räägitakse et jaa-jaa, kõik proviisorid tahavad hakata ettevõtjaks, aga ise tead, et tegelikult ei taha. Hirm tuleb, segadus.

Kõik ei taha äri juhtida

Teise variandina on välja pakutud, et hea küll, ise ei taha ettevõtjaks hakata, aga küll mõni kolleeg ikka hakkab ja siis saad tema juurde tööle. Mis mõttes? Ega kolleegid ju ka ei oska ja ei tea kuidas tegeleda ärijuhtimisega. Nad on ju proviisorid.

Ma töötan ise kaubanduses ja meie ettevõttes on umbes sama palju töötajaid kui Eestis proviisoreid. Kui anda siin ükspäev teada, et kuulge, üks kassapidaja teie hulgast hakkab ise direktoriks, siis paremal juhul naerdaks see plaan välja, aga tõenäolisemalt algaks paanika.

Töökoht ja selle stabiilsus on inimestele üks olulisemaid teemasid. Veel hullem peataolek tabaks meie kollektiivi, kui öeldaks, et teate, paari aasta jooksul jagame selle ettevõtte teie vahel laiali, igaüks saab endale jupikese ja hakake ise seda asja ajama. Mõelge, kui teie tööandja sellise jutuga lagedale tuleks ning see asi siis veniks ja veniks. Aastaid. Pole õigust ei venimisele ega loogilist selgitust üldse sellise plaani elluviimisele.

Puudub otsustusvabadus

Tulles veel korra nende eestkõnelejate juurde, siis üks väga valus jutt, mis kordub on see, et proviisorid peavad hakkama ettevõtjateks, sest siis saavad nad sõltumatuks ja eetiliseks. Olles oma ema ja tema kolleege-sõbrannasid lapsest saadik kõrvalt näinud, võrdub selline jutt näkku sülitamisena. Nende samade kolleegide poolt, kes jätavad mulje, et kõnelevad kõigi eest.

Minu ema on jõudnud tänaseks veendumusele, et kui seda reformi nüüd päriselt ellu viima hakatakse, hakkab ta otsima mõnda muud ja stabiilsemat töökoha. Samal ajal räägitakse, et meil on proviisoritest puudus ja nad on vanad ja noored ei taha õppida.

Miks me siis solvame ja hirmutame oma apteekreid ja paneme neile vägisi kohustusi, mis nende elu põrguks teeb? Kellele see head teeb?

Kuhu jääb otsustusvabadus? Mis on viga sellel, et igaüks elab oma elu nii nagu ise õigeks peab? Las tegelevad ärijuhtimisega need, kes sellega tahavad tegeleda. Ei ole vaja oma isiklike huvide õigustamiseks rääkida, kuidas kõik unistavad ainult ettevõtja karjäärist. Inimese kutseeetika ja ei põhine sellele, kas ta on ettevõtte omanik või mitte. Sellise väitega sülitatakse näkku kõigile lihtsatele töövõtjatele.